Tericus - The very best of Terry

Hädaldamine.

2011-11-29T05:10:00.000-08:00

Ma ei oskagi kuidagi alustada pärast nii pikka perioodi vaikust.

See on justkui vana armsama juurde naasmine pärast seda, kui oled mööda ilma tiirutanud mitmete võhivõõrastega. See on nagu Riho Sibul lauldes "Libalindu".

Sa tuled - silmad maas ja sukad puru,
End vihalehena mu vastu surud.
"on aga raske töö sul, nii mulle näib,
Olen kuulnud lugusid, et libalinnuks käid."

Libalind

Aga kuskilt peab ju alustama. Võib-olla oleks kõige õigem vabandus. Anna andeks, et sind unarusse olen jätnud, mu truu kaaslane. Pärast kõiki neid unetuid öid, katkirebitud luuletusi, poolikuid kirju, oled sa ju alati olnud minu kõrval. Õigepea saab sellest 4 aastat. Olin ma ju verinoor kolmeteistaastane plika, kui esimesed sõnad siia sisse trükkisin.

Reeglina on nii, et inimesed tulevad vanade sõprade juurde tagasi, kui on vaja kurta. Kui on vaja kedagi, kellele rääkida midagi nukratvõitu või kibedat, mille oled läbi teinud. Ning siis see vana ja truu võtab su oma haardesse ja lohutab, et pole hullu.

Ma tõepoolest pole vist eriti hea inimene. Ma olen omakasupüüdlik.. liigagi. Ma võin teha läbinisti egovabasid asju, mis näiliselt täiesti altruistlikud on, kuid ainult mina tean sügaval sisimas, et need tegelikult kõigist võimalikest omakasupüüdlikest tegudest just need kõige egoistlikumad on.

Näiteks pühendasin ma end kolmeks kuuks ajukahjustusega sõbrale, et paraneda pikaajalisest suhtest lahkuminekust efektiivsemalt. Küsimus on selles, et kas kõik need haiglas veedetud tunnid, ette loetud raamatud, lusikaga sisse söödetud toidud olid selle pärast, et ma kord väga sellest inimesest hoolinud olin ning tundsin, et just nüüd on aeg meie teede taasristumiseks. Või tegin ma seda, et kinnitada endale, et pärast seda, kui ma olin miilidepikkuselt kaugenenud inimesest, kes mind väga-väga armastas ning oleks olnud minu nimel valmis isegi tulle hüppama (selles ei saa ma nii kindel olla muidugi, sest ma ju ei tea), pärast seda, kui ma olin tema kõrvalt lühikeseks perioodiks oma südame kinkinud kellelegi teisele.. pärast seda kõike tegin ma kõik omakasupüüdmatu selle nimel, et salaja endale tõestada - ma pole ju nii halb inimene, ega ju?

Ma ütlesin kevadel, et see oli pühakusündroom. Äkki tõesti. Samas mäletan mingist tundmatust allikast, et kord öeldi, et ema Theresa oli tõeline scumbag. Sellele oli päris clever põhjendus, kuid detaiselt ma seda ei mäleta.

Igaljuhul. Nüüd ma siis mõtlen. Ja tea, et ma ei tea, kas sa veel loed mu blogi. Või, kas sa üldse suuremal või vähemal määral mu elu jälgid, sest kui aus olla, mina olen viimasel ajal ju see, kes kontakti üritab võtta, siis ikkagi tea järgmist:

mul on kahju selle kõige pärast, mis ma tegin. Ma ei tea, miks mul just nüüd kahju on, võimalik, et seetõttu, et minu suurima pahateo algusest on nüüd aasta möödas. Ja varsti on aasta möödas 21. jaanuari ööst. Kus sa mu üles raputasid ning nõudsid selgitusi. Igaljuhul, anna andeks. Pole õudsemat asja kui see, kui inimene reedab kellegi, kes teda tingimusteta armastab. Ja ma tunnen, et meie vahel just niimoodi oligi. Ma ei hakka ennast kuidagi õigustama, mitte seekord.

Vahepeal ma mõtlen, et miks ma satun just selliste meeste otsa. Sooner or later they all turn out to be complete assholes. Jeah, oli see kutt, kes kolmeteistaastasele minule tegi kõige romantilisema ettepaneku, mida üks varateismeline tütarlaps võib üldse soovida: kas sa palun.. tahaksid reidis minu Vv olla? Hell yeah. Muidugi tahtsin. Kolme nädala pärast ütles ta selle asemel, et mind viisakalt maha jätta, õhtul MSN-s, kas ta võib mu vv-st ära võtta. Ma tundsin ennast tollel hetkel ääretult reedetuna. Ma kingin talle oma esimese suudluse Tuuli korteri prügihunnikus ning tema jätab mu pärast seda maha. Ma olin ääretult õnnetu, hämmastav, ent tuleb välja, et tegu oli mu kõige raskema lahkuminekuga, kus ma mitmeks kuuks endasse tõmbusin, pühendusin end joonistamisele ja kodus anime vaatamisele, üritasin võimalikult vähe kooliga tegemist teha. Ja kõik see kolme nädala pärast. Imelik.

Igaljuhul. Oli see kutt, kes kolmeteistaastasele minule armastas purjuspäi rääkida, et tal on minu vastu tunded. Häda oli selles, et minu tunded oli kustumatud tema suhtes nii kainemas kui ka pisut vähem kainemas olekus. Ta vedas mind enda järel mitu head kuud, ma olin suhteliselt kõigeks valmis, et pressida välja temast need samad sõnad ka ajal, mil ta kaine oli. Ise ma seda ei märganud, et olin nagu märgade silmadega kutsikas tema sabas. Aga tegelikult.. jah..

Siis oli see noormees, kelle vastu ma esialgu täiesti ükskõikne olin. Ma nautisin seda, et ta minu järgi jooksis. Ma nautisin tema kurikuulsat mainet. Ja kõike muud. Ta oli tõeline džentelmen. Avas mulle uksi, viis mind päikeseloojangut vaatama, rääkis minuga tundideviisi juttu, tegi mulle öösel kell kaks süüa, laenas mulle oma riideid. Nojah, me kõik teame muidugi kuidas see lugu lõppes. Ilmselgelt niimoodi, et mina olin jälle see vesiste silmadega koerapoeg, kes tal järel lonkis. Ja tema seda nautis. Ning kasutas ära. Väga valusasti. Ma ei unusta iialgi seda, kui ta Kadrioru pargis minu eest ära jooksis, mitte kunagi. Kuidas ma kukkusin, sest kogu see õhtu oli olnud nii kohutav. Ja teda ei huvitanud, ta kõndis edasi. Ta ütles, et see on läbi, lõplikult. Sest ta oli saanud kõik, mida ta tahtis. Muidugi polnud asi läbi, me torkisime üksteist veel mitu head kuud. Kuid sellel õhtul lõpetasin ma tohutu pingelangusega oma väikeses toas, soojas voodis ning järgmine päev ma kooli ei läinudki.

Ja muidugi noormees.. ah sellest ma parem ei räägi.

Ühesõnaga, ilmselgelt tulin ma siia.. et hädaldada. Hädaldamine on lahe.

Ma olen kurb.

Oh please forgive him

2011-08-22T12:47:00.000-07:00

you have her sympathy

you have her tears

she tries only to take

all your fears

she can't help it, it's her curse

to sing you pain in her own verse

Pole hullu, homme ma põgenen.

First breath after coma

2011-07-28T13:45:00.000-07:00

Kuidagi läksid tänased asjad nii, et sattusin peale vanadele fotodele ja vanadele päevikutele ning kõigele vanale, mis ehk pisut kriiksub-krääksub, on kulunud, ent ometi lahutamatu tükike minust enesest.

Kuulan Explosionsit, järjekordne bänd, millel on minu mälus oma lugu rääkida. EITS-i kuulsin esimest korda, kui kahes jaos Tartu hääletasin, ma ei mäleta eriti seda esimest autot, kuid teine juht oli küll unustamatu. Noormees oma vahtralehe, toidupabereid täis golfi, pläriseva stereo ning endiselt kestva ganja-laksuga. Tema närviline jutt sellest, kuidas ta ei tohi magama jääda ning see, kuidas ta endal huulest needi tõmbas ning mulle pihku toppis öeldes ise: "Mul pole seda enam vaja, võta sina!" Tema silmadest peegeldus see tüüpiline rõõm, mida inimene tunneb siis, kui ta kellelegi mingi eriti suuremeelse heateo on teinud, nende silmade tõttu ei suutnud ma kohe üldse EI öelda, seega võtsin needi vastu. Küllap oli ta sisimas, oma keerlevas, pisut kiilunud maailmas tänulik, et mina olin olnud nii tänulik, seega olime mõlemad tänulikud. Ja kuulasime Explosions in the sky-d. Suurima rahuga.

First breath after coma & Your hand in mine

Ma ei taha enam ühestki seigast kinni hoida. Seetõttu võtan ma 10-11 juuni ning viskan minema. Ja sama teen ma ka kõige muuga. Sest lõplikult vabaks saame me ainult siis, kui me ei taha enam kinni hoida.

Lallaa

2011-07-25T11:56:00.000-07:00

Edevuse laat jäktub täiega. Jah, mina olengi edevus. Kuid edevus on tappev, pikapeale.

I've been living for the weekend

2011-07-24T03:46:00.000-07:00

Nii peabki elama. Olen loodud selliseks elurütmiks. Ma arvan, et me kõik oleme, salamisi. Või vähem saladuslikuks. Oleme loodud hullunud öödeks, selleks, et näha välja imelised, selleks, et lantida võhivõõrastelt suitsu, heita silma kenadele noormeestele, juua pargis soojendusjooke ning mukkida end abimeesteks taskupeegel ja mobiilist tulev valgus.

Meist kõigist kiirgab seda energiat, mis tantsupõrandal tantsides paneb ümberringi istuvad ülipassiivsed mehed palju elavama pilguga pidu jälgima. Meis kõigis on see killuke, mis paneb suvalise välismaise bändi solisti lavalt mikrofoni ütlema sõnu stiilis: kui kaunis sa oled, paned peo käima, küll sa tantsid hästi.

Meis kõigis on killuke kuradit, mis viib selleni, et haarame laualt klaasi, kobime pellarisse ning segame endale seal koksi soojast cocast ja aramisest, sest baarist me seda osta ei söenda. Hind, baaridaam. Kuigi oleme vabad ja nurjatud, pärsivad meidki mõned piirid.

Me kõik suudame tegelikult tänaval suvalistele tüüpidele ligi astuda ning värvikat vestlust alustada.

Me kõik suudame jalutada pikki vahemaid. Ja näha, et Tallinna tumedasse siluetti kiirgab juba hommikust valgust.

Kuid ainult mina oskan ärgata hommikul võõras toas, esimese ropsuga hirmsasti ära ehmatada, et mis toimub. Ja siis avastada, et olen oma sõbranna vanaema korteris ning kõik on korras. Ja siis tuiata üleni haisvana, väikeses pohmellis mööda Kadrioru hommikusi tänavaid bussi peale ja sõita koju, kõrvades tukslemas veel vaid üks rütm...

Tarzan and Jane were swingin' on a vine

Candyman, Candyman

Sippin' from a bottle of vodka double wine

Sweet sugar candyman

❤ ❤ ❤ Armastan elu. ❤ ❤ ❤

Struktuuri koha pealt üpriski naljakas blogipost.

2011-07-21T14:09:00.000-07:00

Käed tulitavad endiselt. Ja mõni klaasvatitükike on pihku pisipõletiku tekitanud. Oli see siis seda kõike väärt?

Jah...

Jah.

JAH!

~*~

Aga ma ei saa kõike näidata. Kuigi tahaksin.

She's got a smile that it seems to me
Reminds me of childhood memories
Where everything
Was as fresh as the bright blue sky
Now and then when I see her face
She takes me away to that special place
And if I'd stare too long
I'd probably break down and cry

Rändurid

2011-07-16T10:21:00.001-07:00

Nüüd on see vägitegu läbi. Või noh, mis vägitegu ta ikka oli. Sihuke väike armas tripp ühes Anniga, seljas 10-12 kg staffi. Kaks kilo oleneb, kas seal pesitseb ka hunnik virsikuid ja, mis põhiline - vett.

Üldiselt on nii, et Tallinnast lahkumine oli hea idee, mis siia ikka jääda. Üldiselt olime pool üheksa Kuivastus. Ümberringi laius vaikus, sadamapood müüs asju poole võrra kallimalt ning minu järgnevaks pikemaajalisemaks söögiks pidid saama kolm viineripirukat, mis meenutavad mulle mandrimõnusid.

Maanteed mööda kõndides saime mingi tüübi peale, kes osutus, nagu hiljem selgus, on see Saaremaal täiesti normaalne, ülimalt abivalmiks ja heaks inimeseks, kes tegi meie nimel ringi ja sõidutas meid veel 6 km edasi, Muhu läänerannikule, Koguvasse, kuhu me minu tungival nõudmisel pidime öömajale jääma. See tundus nii imelise ja romantilisena, telkida mererannas, mugida neid viineripirukaid ning vahtida päikese uppumist merre.

Nojah, mingit idülli seal küll polnud. Telki polnud kuskile pista, siis tuli mingi purjus, vuntsidega (!!! kui Paša peaks seda lugema, siis ta mõistaks hästi, kui skeptiline tollel hetkel olin) onkel, kes ütles, et ta näitab meile ühe kena koha, kus telkida. No, ülimalt tore, läksime kaasa. Ta juhatas meid läbi hirmuäratava tihniku kuskile p*rseauku, öeldes, et see on väga hea koht. Ma võib-olla olen liiga paranoiline, aga minu meelest oleks ta väga hästi võinud öelda sinna lõppu: "... väga hea koht kahe tšiki reipimiseks, sest keegi ei kuule nende karjumist." Nii ütlesin Annile resoluutselt, et me lähme siit kindlasti minema. Mida me ka tegime. Õhtul. Kell pool kümme, mõlemal seljas kotid, rasked nagu kivid. Kõndida oli 6 km, et jõuda teeni, millel ka mingi liikumine toimuks.

No, see oleks üksi olnud päris naljakas, ent sinna lisandus fakt, et taeva kõrgemates sfäärides käis kogu tee kurjakuulutav välgutamine. Mis kõige hirmsam, siis ilma igasuguse müristamiseta. Eks me siis kõmpisime seda rada. Idee järgi pidime jõudma täpselt viimase praami ajaks suure tee äärde ja siis äkki ka mingi auto peale.

Vedas meil aga hullult palju rohkem, sest täpselt enne lõplikku pimenemist võttis üks kena tšikk oma autoga meid peale ja sõna otseses mõttes kihutas Kuressaarde. Rekordkiirus oli tal vist 120km/h. Vahepeal helistas ta sõpradele ja küsis, kes politseis patrullivad, et teada, kas tal mingeid pahandusi ka tuleb. Päris eriline.

Öömaja meil polnud, ent ta oli pai ja pani meid maha Kuressaare gümnaasiumi tervisespordipargis. Niisiis hakkasime kell pool üks öösel üles panema Anni neljainimese telki, mis oli täpselt nii pisike, et kaks mugavustega harjunud tütarlast mahtusid sinna ilusti ära. Esimene öö polnud und. Absoluutselt. Kogu maailm painas mind, kuulasin tundideviisi muusikat, kuniks aku lõplikult tühjaks sai. Küllap oli probleem nii selles, et tervisepargi alusmaastik koosnes 90% ulatuses käbidest, ehk siis, mu seljaalune oli päris mügarik ja valus. Või hoopiski selles, et linnulaul ja vihma õrn (ja vahepeal talumatult tugev) rabistamine vastu telki on midagi, millega ma harjunud pole. Linnalaps.

Igaljuhul, hommikul võtsime oma kümme asja, täpsemalt ärkasin ma hetkel, mil üks õnnetu sportlane end meie telgi kõrval meeleheitlikult venitas ja vaatas kogu seda mustlaslaagrit nigu tõelist ilmaimet. Jalutasime mööda kella poole üheksast Kuressaaret ning leidsime, et kuna kohvik Brüno tundus tohutult intrigeeriv just nime ja odava kohvi poolest, jääme sinna pidama. Istusime närviliselt ukse ees ning kohe kella kukkudes tormasime sinna hubasesse kohakesse. Nii me siis võtsimegi oma pétit dejeneur'i ja täitsime kohalikus tualetis veepudeleid, pesime kikusid ja vahetasime päevaseks toimetamiseks riideid.

Kõik oma kompsud jätsime telkimiskohta ja asusime hääletama. Kaali kõmpisime tee ääres kolm kilta, sealt teise tee juurde veel kolm. Siis läksime Karjasse, kuhu üks kena mees meid sõbralikult välja vedas, kuigi tal endal sinna asja polnud, öeldes veel, et kui tal tööd poleks, sõidutaks ta kenad tütarlapsed edasi ka randa ja mujale. Nunu. Anglast hääletamine läks metsa, tunne-Saaremaad buss oli aga päris lõbus kogemus. Viimased akuriismed kulutasin Annile Pure Mindi "Saaremaa" laskmisele. Küll oli ilus. Täpselt õige laul.

Naljakas mõelda, et meilgi oli plaan Saaremaale minna. Ja aega oli seda teha ju ilmatuma kaua, kuid lõppude lõpuks me sinna ei jõudnudki. Kuigi Pure Mind oli just see bänd, mida Sina mulle tutvustasid.

Õhtu möödus muuli peal dramaatilist taevast ja kaduvat päikest jälgides. Ning mina ja ainult mina, sest Anni on karsklane, trimpasin vaikselt oma üksikut Koronat. Mmm, Mehhiko maisiõlu, aitäh Katile, kes kunagi ühel grillõhtul seda jooki mind armastama õpetas.

Muide, Avril Lavigne-i laulud on kõik samasugused ja see käib pinda. Üldse, ma õppisin sellel reisil, et aku peab alati täis olema mängijal, ma ei suuda ilma muusikata vist väga elada. Hm, ma pole kunagi mõistnud, kui väga ma seda armastan kui nüüd, kus ma ei saanud päevi ja päevi neid helisid nautida. Üldiselt oli meil telkimiskohani kolmveerand tundi jalutada ning mina olin pisut švipsis, seega pöördus see jalutamine ülimalt ruttu filosoofiliseks vestluseks usust, armastusest, enda sidumisest ning üldse inimhingest. See oli ääretult mõnus, ei unusta mitte kunagi...

Järgmine päev trippisime kogu päeva Kuressaares. Ostsime uued kingad mõlemad, kuigi minu vajadus oli palju suurem, sest eelmisel päeval kõnnitud sammud olid mu niigi vanad baleriinad viinud sinnamaani, et suur varvas turritas paremast reaalselt välja. Niisiis vanad prügikasti, uued kohe jalga. Tore. Pärast lõunatasime, ent millegi pärast ei mäleta ma, kus... ahsoo, tom khai suppi sõime. Aga Hendriku oma oli parem, nii et ta peaks uhke olema.

Hiiumaale sõidab päevas kolm praami. Meie tahtsime viimasele jõuda. Pisut ajahädas, kotis äsjaostetud beebiarbuus (kõigest 5 lisakilo) ja virsikud, mis ootasid kannatlikult Mirjami juurde jõudmist, olime siis tee ääres. Pöidlad püsti. Peatas ülisuur, pisut tüse mees, kelle auto oli enamjaolt püsse, padruneid ja muud jahivarustust täis. See oli huvitav, tema jutt jahindusest oli midagi muud, kui seni teadsin. Arvamus muutus põhjalikult, sest ainult kaks aastat läheb keskmiselt sellele, et saada mingidki jahiload. Ja pidevad kontrollid, et tõestada, et oled peast normaalne ning ei taha kõiki Eesti hirvepoegi maha lasta. Järjekordselt oli tegu lisaks kõigele ka ülihea inimesega, kes viis meid 30 km teise kohta, kuhu ta ise läks, lihtsalt selleks, et me laevale jõuaksime.

Mirjami juures oli paradiis, kuhu oleks võinud kauemakski jääda. Ja seal oli nett. Mis oli äge, sest puuteekraanil lühikesi twiite oli päris tobe kirjutada. Niimoodi, et Kuressaare infopunkti töötaja vaatab sind pisut muigel pilguga.

Ent seal ootas meid Anniga voodi, katus ja soe toit. Ning unustamatud, lõputult verised päikeseloojangud. See oli imeline lõpetus kogu reisile. Ausalt ka, seal olles mõistsin ma, et kunagi, kui ma olen leidnud mingisuguse stabiilsuse, tahan ma endale just sellist majakest, uksega verandale, kuhu võiksime hommikuti vedada laua ning katta selle portselaniga. Ning siis näpata vaagnalt värskeid puuvilju ning juua vahustatud piimaga kohvi. Ning õhtuhämaruses, kui parasjagu taevas ei meenuta Psyhhoterrori laulu "Tallinn põleb", võiks olla keegi, kes mulle raamatutest oma lemmikkohti ette loeks. Selles mõttes olid Mirjami vanemad midagi utoopilist, olen alati arvanud, et et sa ei saa olla 11 aastat kellegagi koos ja siis niimoodi diivanil teineteise kaisus lösutada. ❤

Kui välja jätta fakt, et Hiiumaal pole võimalik hääletada, oli ka see saar imeilus. Ent siiski, kohe, kui Tallinna jõudsime Anniga, pesime ennast eriti suure naudinguga puhtaks ja läksime kohe sushit sööma. Ja sõime lõhki.

Nüüd on tema jälle omal maal. Ja mina omal. Vahepeal on juhtunud ülipalju imelisi asju, nagu Sinu esimesed häälekad sõnad või ühe kaudselt kalli inimese naasmine Eestisse. Õigepea kaon ma jälle ära kuskile. Saab tore olema. Vist.

Cheesy (a bit sad) love songs.

Minu mustikakarva ööd?

2011-07-11T02:44:00.000-07:00

Täna sõidan ära.

Ei olegi nagu midagi kirjutada, mida tahaks kogu maailmaga jagada. Ainult väikesed, saladuslikud detailid, mis on kinni minevikus, olevikus. ja tegelikult kõigest mõnes üksikus hetkes.

Could you be the devil?

2011-07-05T12:49:00.000-07:00

Kiss me, ki-ki-kiss me
Infect me with your love and
Fill me with your poison

Ma ei usu nõidusesse, energiaväljadesse. Küllap olen elus veel nii vähe petta saanud, et usun siiralt inimestesse ja nende võimetesse. On inimesed, nende energia, nende teod. Ja muud ei midagi. Niisiis, loomulikult tunnen end ebamugavalt kõige selle seltsis. Muutused, edasiminekud algavad inimesest endast, see, et kõik on muutumises, on sinu tugevus, mitte mingid kivid, puud ja asjad.

Aga küllap eksisteerib ka mingi energia, sest, mida muud me Patarei vanglas jalutades tundsime? Inimesed jätavad endast maha mingeid märke, mis jäävadki püsima. Nii naljakas mõelda, et talle mõjus see kõik nii rusuvalt, muserdavalt. Ja mina olin seal vanglaseinte vahel rahul. Nagu lihavabrikus. Õnnetud kohad vist teevad mind mingil haigel kombel õnnelikuks.

Mõni sõber on ja jääb.

2011-06-25T13:21:00.000-07:00

Ma mäletan veel meie esimest kohtumist, küll see oli maagiline. Nii naljakas mõelda, et varsti on sellest juba viis aastat...

I'll never be the same

2011-06-23T07:25:00.001-07:00

Viimased päevad, äkki isegi nädal, näen huvitavaid unenägusid. Need on kirkad, intrigeerivad, põnevad, panevad mõtlema.

Haiglas, palavikus nägin, kuidas elasime kolmekesi kokku. Vana arm ei roosteta, öeldakse vist selle peale. Eks ikka näeme vanu tuttavaid ja tundepuhangute tekitajaid vahetevahel ka oma unenägudes. Ehk oli kõige intrigeerivam see, et mingis ruumis istudes tekkis mul välkmõte ning surusin oma keele vastu tema põske. Ja ma reaalselt tundsin kogu oma kehaga, ka väljaspool unenägu, teda habemetüügast oma keele all. See oli nii ehe.

Siis veel kilde klassireisist, mis polnud küll suurem asi, kuid andis mitu head päeva mõtteaega, et koondada neid kiiri ühte samasse, vanasse punkti. Ja jõuda taaskordse mõistmiseni ning täpselt samasse kohta, kuhu alati - jah, ma tahan seda kõike.

Paar päeva tagasi nägin und, et olin ihuüksi Berliinis. Ja, kui nauditav see oli! Kogu unelm käis puhtas saksa keeles, millega mul olulisi probleeme polnud. Kogu Berliin oli justkui kokku klopsitud kõikide minu reiside lemmiknurgakestest. Oli seal äratuntavaid killukesi Amsterdamist, Roomast, Reyjkavikist ja isegi Stockholmist. See oli unistuste linnake. Ja, milline jugendherbirge! Oleks reaalsus ka selline, et noortehotell on paigutatud iidvanasse Ritz-hotelli väärilisse häärberisse. Imepärane detail oli ehk ka see, kuidas check in-is oli jäätis, kõik puhta käsitöö, kui isuäratavad need olid! Küllap mul on siis maru jäätiseisu, et ma seda unes näen. Igaljuhul, Saksamaa pealinn oli ääretult inspireeriv ja mulle tuli meelde see, kui kaua ma olen unelenud sinna linna tagasi. Ja nüüd ma võtan kätte ja käin ära!

Kuid kõige imelisem oli siiski see tütarlaps, ma ei tea, kust ta ilmus, miks, kuidas, ent ta oli perfektne, neoonsetes toonides juuksed, äärtest žiletiga nulli aetud, tugevalt meigitud nägu. Ja, milline olemus, ta oli imeline, vaba, metsik, ta oli minu. Vähemalt sellel öisel hetkel. Kõlab totralt, ent unenäos mõtlesin reaalselt: see on tüdruk, kellele oleksin valmis oma südame kinkida.

Kui intrigeeriv...

Jah niimoodi su mälusse jään.

2011-06-14T05:42:00.000-07:00

Nalja nabani.

2011-06-07T10:41:00.000-07:00

Birgitta says:

tahtsin küsida sihukest asja

ett

kas sa tuleksid minuga palun pirole.. praegu natukeseks..

ma ostsin uue kleidi

tahaks lehtsabatada

änni says:

DDDDDDDDDDDDDD

hahahahaaaaaa

õige

Birgitta says:

võtame esta ja offi kaasa

off on minu poolt

änni says:

kes need on ?

Birgitta says:

eesti keele materjalid on esta

off on sääsetõrjevahend

...

Ja/Ei

2011-06-06T12:03:00.000-07:00

Lõpuks ometi mingid vastused.

Küll on tore.

Ja sina, sina peaksid rahulikumalt võtma. Ära topi kirvest me vahele. Kirves on kole asi. Oma vanuse kohta peaksid sa juba teadma, et maailm pole must-valge. Eriti inimestevahelised suhted. Eksju, onju?

Sööt ja mõtted

2011-05-31T09:14:00.000-07:00

Coelho võis ju kirjutada muinasjuttu. Prostituutidest, kes elavad hästi, teenivad palju ja pääsevad ametist ainult väheste hingehaavadega, mitte aga rebenenud vaheseinte ja ära hammustatud ninaga. Ta kirjutas mulle loo, mida ma ei uskunud. Kohe üldse mitte. Kurb lugu, sest nii mitmedki uskusid ja unistasid ühes selle raamatuga. Mina ainult lugesin ja mõtlesin, et üksteist minutit.

Kuid Hosseini kirjutas samuti naistest. Ja valust, vägivallast. Ja purunenud armastusest. Ka see oli muinasjutt. See oli muinasjutt, mis lõppes küll mõningate ohviretega, ent üldplaanis siiski õnnelikult. Khaledi raamatust jäi mulle vist kõige paremini meelde see üks ja kindel tunne. Et on hetki, mida me ihkaksime hoida nii kaua kui vaid võimalik. Kuid aeg teeb oma töö ning need kipuvad meelest minema. Nägu, hääl, sõnad, täpsed hetked. Püsima jääb vaid tunne, mis omandab ajaga mingi pühalikuma tooni.

Sinu häält ma enam ei mäleta. Nii, kurb kui see ka poleks. Lihtsalt ei mäleta. Ja, miski peale sinu ei saa seda tagasi tuua. Ja viimasel ajal tunnen ma, et ka sinu nägu hakkab haihtuma. Asenduma millegi uuega. Ja nii ma vaatangi sinu pilte ja mõtlen pingsalt: ma ei tohi unustada, sest kui unustan, kaotan su sootuks. Meenutan seda vähest, mis veel pihust välja pole jõudnud voolata.

Nüüd loen Hesset. Üksindusest ja inimhingest.

Ma olen ju proovinud. Kuid ei tunne mitte midagi. Kõik on kuidagi totter. Mõistmatu. Ma ei vaja sellist lähedust, ma vajan seda, et sa mind aina rohkem usaldaksid, nagu pühapäeval. Ja, et mina saavutaksin suurema kontrolli ning usaldaksin omakorda iseennast. Ja nii me saamegi päikese jälle taevasse.

Aga seniks on veel viimased tilgad koolielu. Reedel on riigieksam, siis veel päris palju tööd. Ning ongi reis. Ja siis punklaulupidu. Ja siis Rabarock. Ja siis vanad sõbrad. Ja lõputu päikesepaiste.

Siis kui looja langeb päeva viimne kiir

Kustuv päikene mu kaasa kutsub siit

Valus mälestus kui nuga keerab sees

Ah vala veini vala veini juurde veel

Judas

2011-05-24T12:46:00.000-07:00

When he comes to me, I am ready

I'll wash his feet with my hair if he needs

Forgive him when his tongue lies through his brain

Even after three times, he betrays me

Elamine minevikus või tulevikus?

2011-05-22T11:34:00.000-07:00

Nii raske on mõelda, et kool kestab veel paar nädalat, kui Tartus on tõeline suvi. Eriti tänane, mis ristis selle täielikult sisse, kui mööda inimtühja linna kõndides nägin Anne kanali juures mustlasperet oma lapsi pesemas ja nende peale karjumas.. jahh, suvi..

Nii naljakas on mõelda, et see õnnetuse ja lootusetuse lõhn, ma imen seda endasse, nagu sireleid või toomingat, lihtsalt selleks et tunda end ka kaugel Sinu lähedal. Vanurid lõhnavad nagu Sina. Vana kohvik lõhnab nagu Sina. Mõni vana hoone lõhnab täpselt samamoodi. Õhtuti ahmin jõe värsket hõngu ja mõtlen.

Kui Sa küsiksid minu käest, et miks ma seda teen, siis ma ei oskaks vastata. Ma ei tea isegi, miks, äkki selleks, et... Kunagi, mingi hetk, kirjutasin ma, et inimesed on nii ilusad ja head minu vastu, ent, mida annan mina maailmale, et seda kõike ära teenida. Äkki ma siis nüüd annan.

Kui Sa küsiksid minu käest, kas see teeb haiget, siis vastaksin, et olevik ei tee, kuid need killud, Sinu vana hingus teeb küllaga. Näha kõiki neid asju, mis pooleli jäid, näha seda kõike, see tekitas tunde, et miks ma sellel hetkel ei mõistnud? Oleksin võinud juba ammu kõike seda näha ja kogeda.

Aga samas, kui jätta see valu kõrvale, siis ometi on pealinn täis asju, mis teevad küllaga rõõmu. Meie kaks ratastel, vuramas mööda Koplit, nautimas (jeah, right) Don Simoni, söömas neid vastikuid pulgakomme. See oli nii harmooniline ja omas elemendis, peaksime seda tihemini tegema.

Või see teadmine, et ma võin helistada teile, vanad sõbrad, ja kutsuda teid enda juurde. Ning siis me kuulame kõiki häid vinüüle, võtame viina ning üürgame "Learning to fly"-d täiel jõul kaasa. Nagu homset päeva ei eksisteeriks, oleks vaid see pudel ning see tundmus.

Kuid Sinust, kui sa ainult naerataksid mulle. Palun.

See pilk.

2011-05-18T07:05:00.000-07:00

Jacques-Louis David "Antoine Lavoisier and his wife"

So think me naive.

2011-05-14T07:33:00.000-07:00

I promised you a heart
You promised to keep
Kiss my eyes and lay me to sleep

Ma luban, et ei unusta seda naeratust mitte iialgi. Seda hetke, kui su silmad särasid, nagu vanasti, nagu sellel külmal talveõhtul, nagu sellel kuumal suvepäeval. Ja seda tunnet, et ma naeran koos sinuga nii tugevalt, et pisarad tikuvad silma.

Luban.

Veider sõber

2011-05-08T11:43:00.001-07:00

Tahaksin vist talletada selle nädalavahetuse kui millegi erilise.

Tal läheb aina paremini, ta sosistab vaikselt sõnu.. pole hullu, et vaikselt, et esialgu vaid liitsõnade teist poolt. Küll ta varsti ka räägib, kas ta mäletab ja teab. Reede õhtupoolik oli üks ilus tuuleiil. Ma istun sinu kõrval ja loen "Lohejooksjat" ning vaatan, kuidas sa väsinult, jõud raugenud, pöörad end minu poole ja tukud. Kuid vahepeal, lihtsalt, et olla kindel, avad silma ning piilud, kas olen veel olemas. Sest ka mina olen tuuleiil, milles ei saa kindel olla, nagu on tõestanud kogu varasem. Petrarca L'aura.

Kevinist nägin ma und juba nädal aega tagasi ning mõtlesin siis, et peaks helistama ja nägema. Ikka öeldakse tere neile, keda kohtad oma unenägudes. Pärast laupäevast kohtunikukogemust läksime vintage-laadale ning võtsime sealt odavat alkoholi (kõigest 1 € kõige eest). Ja siis, nagu heaks tavaks, mina tema pakikale ja vupsti - vurama mööda pealinna. Me käisime mere ääres ning korjasime kivi. Ja sõitsime edasi liinide poole, kus oli rohelistes pudelites vene õlu ja kauaoodatud tualet. Liinid olid rahulikud ja absoluutselt mitte mingis harmoonilises seoses ümbritseva suurlinnaga, nagu ka sellel juunikuu pärastlõunal, kui esimest korda sinu sinna viisin. Kui inimesed, tunded ja eesmärgid muutuvad, siis Liinid jäävad samaks. Ikka sama Viies, Neljas ja Esimene. Samamoodi uhkelt reas, täis mahapõlenud maju ja kasse, kelle karv läigib. Ning loomulikult õnnelikke joodikuid, kes ostavad kokku topsiviina ja limonaadiõlli.

Boheemi supp on endiselt sarnane, tomatine ja vürtsikas, sibulane ja mahe. Ikka need samad ettekandjad ja see sama vana rusikareegel, et kui sinna ette helistada ja laud kinni panna, on kohvik täiesti tühi. Ja, kui mitte helistada, pole sinna võimalik ka sisse saada.

Armukade ratas, kes tõmbas katki mu sukakad jäi Sõprusesse ootama, kuniks K.-ga Lasnamäel ja Nõmmel käisime, sest õhtuseks peoks pidi siiski harmooniline ja kaunis välja nägema. Pimedad trammirööpad ja kotis loksuv Walter.

Ja muidugi pidu. Fakt, et ma pole Tallinnas peaaegu et kolmveerand aastat ühtegi klubi või linnapidu külastanud, sai murtud selle ühega. Haanat nägin, kui mina olen hõljunud mingis udupilves, keerlenud muutustes, siis tema on ikka see sama Haana, tuttav, kleenuke, mälestusi täis.

Käest läks maailm ära siis, kui tuli see tüüp, mis ta nimi nüüd oligi..? Dämn, kordan stalker-Kristjaniga tehtud viga. Andsin numbri, lasin end üles otsida. Lasin tagasi ligi imbuda.

Mis nüüd saab? Ei teagi.. huvitav, kõik on nii kevadine, kaunis, uus.

Vahel käin ma õhtul väljas oma veidra sõbraga,
mõnel tühjal pargipingil õhtut hea on jagada

Välimuselt üsna leebe, meeldiv naeratus ja jutt,
aga vahel üsna tüütu, kui ta voorustest käib jutt

Põleb tema silmis tuli, külm kui jaanuariöö,
varjab hinge justkui suli, korda läind tal kuritöö

Like the sunshine

2011-05-01T12:44:00.000-07:00

Hirm, ent need asjad, mida kardan, on nii totrad. Ja kogu aeg vaid sina, sina, sina, sina.. See, mis V. ütles võib ju vastata tõele, ent hetkel tahan ma elada päev korraga. Ja pühenduda. Ning tal oli õigus - kui ma ei suuda, võin alati otsa ümber pöörata ja tagasi tulla. Aga küsimus on selles, kas on võimalik pöörduda tagasi, kui oled juba nii-nii sees.

Nii naljakas mõelda, et olen alati väitnud, et ei kahetse ühtegi otsust oma elus, sest kõik need on viinud selleni, kus olen hetkel ning hetkeseisundit ma ei kahetse. Ent, kui oleksin saanud juhtunut selle väikese detailiga muuta, ei oleks sinuga hetkel nii.. raske.

Everybody's gotta learn sometime

Ent kogu see video tuletab meelde, et kui miski on mõeldud nii minema, siis selle eest ei pääse. Ka siis, kui 5 aastat seda üritad.

Sel poisil oli raske veretõbi..

2011-04-24T11:11:00.001-07:00

e. lugu sellest, kuidas anonüümsed uudised saavad emotsionaalselt lähedaseks.

Ma olen endaga leidnud mingi rahu, mingi äraütlemata huvitava tasakaalu, kus ma tunnen, et ei vaja rohkemat kui see, mis mul hetkel on.

Ma ei vaja kooli, ma ei vaja Tartut, ma ei vaja seda, mille poole olen nii pikalt püüelnud.

Ma võingi nii jääda, et ootan rongijaamas Keila rongi, istun peale, sõidan väikelinna, jalutan haiglasse, annan oma nahktagi riidehoidu valvavale tädile ning tulen kolmandale korrusele, 2. palat, seal oledki sina. Ning siis võin ma lihtsalt istuda ning rääkida, pidada pikka monoloogi. Ja, kuigi, mul pole garantiid, et sa mõistad, et sa kuuled, et sind ei jää igavesti painama vaimupuue, võin salamisi uskuda, et sa mõistad, et sa kuuled, et sa mäletad, et sa tunned veel.. Ja siis võin ma võtta "Kaka ja Kevade" ning sulle ette lugeda, lugeda sellest, kuidas väike kaka oli üksik ja väeti, ent tema maja kõrval hakkas kasvama imeilus võilill ning jäigi sinna tema juurde. Või koerast, kes küpsetas oma emale suure kotleti, parajalt toore ja ilma sibulata. Ning, kui sind ei huvita need jutud, võin ma lihtsalt pilte näidata. Või sulle sügavale silma vaadata, sekundeid, minuteid, tunde.. päevi.

Millegi pärast usun ma nii tugevalt, et tänu mulle, tänu sellele, et oma hinges oleksin valmis kasvõi iga päev seisma rongijaamas, usun, et sa hakkad varsti rääkima. Ning siis saad mulle öelda.. Ja samas, oma südames ma kardan seda, sest kõik need, kes hetkel sinust eemale on tõmbunud, imbuvad siis tagasi. Ning siis pole enam sind ja mind, siis oled sina ja

Kuid seniks saan vaid soovida, et me kohtume minu unenägudes. Olgu need siis täis purpurit ja puna, nagu ühele õigele Raabele kohane.

Südametunne

2011-04-06T05:55:00.000-07:00

Vahepeal on lihtsalt nii, et sa näed midagi ja saad kohe aru, et see on sinule mõeldud.

Näiteks, kui kevadel HTG kodulehte esmakordselt uurisin, leidsin sealt väitlusklubi. Ja, kuigi mul oli sellel hetkel debatist väga erinev arusaam, oli kohe selge, et sellega ma tegelema ka hakkan.

Mõnikord me lihtsalt teame...

2011-03-06T05:31:00.000-08:00

Hakkan seda tšikki cosplayma. Enma Ai Shigoko Shoujost.

Born this way

2011-02-23T05:52:00.000-08:00

Näete, ammune unistus või soov sai lõpuks teoks. Üldiselt peaks seda pildistamist ning kõike sellega kaasnevad kommenteerima nii: küpsus ei kuku siis, kui on inimese kaheksateistkümnes sünnipäev. Mitte, et ma hetkel väidaks, et mina nüüd oluliselt küps või elukogenud oleksin. Kuid usun, et olen teadlik sellise tegevuse tagajärgedest ja nii. Sest, kui ma poleks, ei oleks ma ka eeldatavasti valmis pildistama poolakti võhivõõra tütarlapsega.

Lesbilisus, biseksuaalsus? Nii palju on küsinud ning veel rohkemad ilmselgelt mõtlevad, kuid ei tihka küsida. Sellega on lihtne. Ma leian, et naise keha on midagi imelist, perfektsusele lähenev and looduselt. Kuid selle armastamine ei tähenda automaatselt armastust vastassoo vastu. Üks kunagine sõber tegi mulle asja eriti meeldivalt selgeks, kui umbes 14-aastaselt vatrasin, et ehk olen biseksuaal. Ta küsis, kas olen tõesti võimeline rahuldama kedagi samsoolist samasuguse kirega, nagu kedagi vastassoost. Ning pidin tunnistama, et see mõte tekitas minust lausa vastikust. Nii palju siis sellest. Nüüd teate. Ja teame.

2011-02-16T13:28:00.000-08:00

I told you

When I found you

All that amounts to

Is love that you fed by

Perversion and pain

Esikuju

2011-02-16T05:05:00.000-08:00

Eeskujud.. eeskujud. Esimene kuju. Esikuju.

Kas mul on neid? Olen ma kunagi kellestki ülimalt tugevalt inspireeritud olnud?

Vist küll. Hakkasin sellele alles eelmisel nädalal mõtlema. Dita von Teese? Ei.. ta on lihtsalt imeilus, stiilne ja seksikas, ent ma pole soovinud kunagi tema elu või iseloomu. Või noh, mis ma tegelikult tean temast? Mitte midagi. Sellest tuleb järgmine küsimus: mida me reaalselt üksteisest teame? Kui palju võõrastele välja näitame. Vist mitte midagi olulist. Iga väga isiklik detail võib saada pööratud meie endi vastu. Usaldus on habras asi, ma ei väida klišeed, et seda korra murdes, ei saa midagi enam parandada. Alati saab parandada, inimesed kukuvad samadesse aukudesse mitmeid kordi järjest. Olen ma pessimist? Ei ütleks, pigem pooldan reaalset maailmakäsitlust.

Liigne rääkimine pole kunagi kasuks tulnud. Liigne vaikimine on kuld, isegi 21. sajandil. Samas, ihkaks, et sind ümbritsev oleks selge nigu destilleeritud vesi. Et küsides: "Kuidas sul temaga läheb?" ei oleks kunagi vastus: "Nagu tavaliselt!" või "Kõik on korras.". Eelistaksin tõde, detailsust, nagu: "Kõik on p*rses, tunnen, et meie vahel on klaas. Ma ei mõista seda, mis tema teeb. Ning tema ei mõista ilmselgelt ka minu mõtteid ja tundeid. Ma ei oska sellest välja rabeleda ja olen justkui eksinud." Kas mitte sõprus ei tähendagi seda, et sa võid inimesele seda öelda ning saad vastutasuks mõistmise ning teadmise, et keegi teine teab. Samas. Me ei reageeri alati niimoodi teiste murede peale. Üldiselt ei mõista me olukordi, välja arvatud juhul, kui sarnase asja varem ise läbi oleme elanud. Kurb, ent tõsi, aga miks soovivad inimesed surnu lähedastele kaastunnet või ütlevad nõnda tihti: "Ma tean, mida sa tunned." Ei tea, mitte kunagi ei tea. Ainult millegi sarnase ise läbi teinud inimesed võivad niimoodi öelda. Ning samas pole nendegi väljaütlemised alati just kõige siiramad.

Igaljuhul. Tagasi minnes kellegi juurde, kes mind sügavalt mõtlema pani. Seda naljakam on too persoon, et ta pole isegi reaalselt eksisteerinud isik. Või siiski? Kui kirjanik midagi kirjutab, peab tal olema ju keski-miski prototüüp. See võib olla segu mitmetest inimestest koos tema enda tunnete-kogemustega.

Igastahes, kui ma ühel pisut sulasemal talve(peaaeguvarstikevad)päeval üles ärkasin, mõistsin ma, et soovin endale lõigata harja. Miks just seda? Esialgu ei mõelnud ma sellele, kuid siis, õige natukese aja pärast sain aru, et tegu oli minu salajase ihaga sellise raamatukangelase (kes teab, mis kangelane ta nüüd oli) vastu, nagu seda on Lisbeth Salander. Alati puhas, räige ja kartmatu. Ja samas nii katkine ja arg. Mind šokeeris siiralt tema imelik iha. Ning palju muud asjad. Ehk soovin oma vaimusilmas olla see sama väike, hirmunud tüdruk, kelle ainuke kaitserefleks oli valada oma isa üle bensiiniga ning pista ta põlema... Kes teab. Igaljuhul julgen öelda, et Salander on vist ainuke, kellesse ma reaalselt armunud olen ning suurt aukartust tunnen. Endiselt, naljakas mõelda, et ta on kõigest fiktsioon. Ent küllap see näitabki, et reaalsusest pole nagu kedagi võtta.

Õnneks on aga vahel hommikuid, kus tõmbad pandaklapi näolt ning avastad, et sinu kõrval norisevad inimesed on lihast ja luust ning sinu sõbrad. Sellised hetked süstivad kindlust.

Your sex is on fire.

2011-02-04T06:55:00.000-08:00

Kui ma suureks saan, siis tahan olla tark. Ma tahan mõista kõike, mis mu ümber toimub. Ning mitte mõista kõike eraldi, vaid näha seda kõike tervikuna. Ma tahaksin elada tasakaalustatult, vältida äärmusi. Ma ei salli äärmusi. Ning usun, et mul on täielik õigus nende mittesallimiseks. Minu meelest on padukarsklane ja fundamentalistlik uskuja sama kohutavad kui täisjoodik ja mittemillesegiuskuja. Jah, seda ma loodangi, et minust ei saaks kunagi midagi täiesti äärmuslikku. Sest, kas vahe on siis ikka nii suur, kui suitsuvihkaja leiab, et ainult tema tee on õige ning ahelsuitsetaja taunib inimesi, kes ei soovi tegelikult suitsetada. Niisiis, rahvas, näeme halvas head ja heas halba. Või siis heas head ja halvas halba. See on vist juba maailmapildi küsimus.

Sünnipäev..sünnipäev

2011-01-30T08:23:00.000-08:00

Sünnipäevanädal sai läbi. Ilus oli. Kuigi ma olen puruhaige. Sain palju kooki, kokku 5. Ja imeilusaid kaarte heade soovidega. Ning muidugi tomati- ja sidrunipuud. Nüüd aga olen väsinud ning soovin lihtsalt, et Historyst lastaks mingit põnevat dokfilmi. Ja siis võiks prantsuse keel selgeks saada ning see tohutu peavalu ja nohu läheksid ära. Ent vähemalt olen mõistnud oma vigu, tüdinud suitsust ning mõistnud, et arvestuste nädal on 10 päeva pärast.

Pilt: Anni

Talv on vesine

2011-01-17T07:14:00.000-08:00

Istun vaikselt oma korteris ning kuulan seda toredat laulu, mis eile siia üles läks ning, mille HTML koodi me Meriliga muutsime, et see siia ikka ilusti ära mahuks.

Minu talvevaheaeg kestis kahe nädala asemel kolm, seda haiguse ja laiskuse vürtsisegu tõttu.

Kuid rõõmustav siiski.

Kogu Tartu on nii vesine ja märg ning tänu sellele ka libe. Näiteks hommikul, laskudes alla Toome treppidest, tegin viimasel kolmel astmel Elvist. Ehk siis lasin põlvili, tõstsin ehmatusest käed üles ning lasin kuuldavale ühe häbeliku: "Oiii!"

Kas see on talve lõpp või algus või väike vahepala? See imelik ilm ja vesisus. Päevad lähevad aga pikemaks ning siblimist on olnud nii põhjalikult palju, et pole olnud väga palju aega mõelda ja kurvastada või unistada ja uinuda, nagu ma tavaliselt talviti armastan teha. Täna koolist koju kõmpides sain pihta, et kuigi kell oli kolmveerand neli, ei olnud päeva looja minekust veel haisugi. Kuigi jah, kui väljusin kolmveerand tundi hiljem toidupoest, oli seda haisu juba üsna tugevalt tunda.

Natuke enne turusilda sain ma meeldiva asja osaliseks - mind peatanud mustlane, kes mulle kõike head ja ilusat lubas. Õiget armastust ning lähitulevikus suurt kuulsust, pettis minult välja 105 kr. Õigemini, see poleks tal õnnestunud, kui ma oleks märatsema hakanud, kuid kuna ma olin juba sellest raha lunimisest tüdinud ning kartsin, et ta kõige tipuks mind lihtsalt paljaks varastab, jätsin selle raha talle hea meelega kätte ning tõttasin ruttu edasi.

Aga sellest ei taha ma rohkem rääkida, sest mul on häbi, et ma läksin õnge sellele, et see mutt võiks leppida 2 € mündiga. Ja hiljem minu 75 krooniga.. nojah, kroonid polegi nii hull, ma poleks nii ehk nii neid väga ära vahetada viitsinud.

Ühesõnaga, mul on häbi ning me võtame ruttu teise teema. Näiteks selle, et nagu te just märkasite, arvutan ma endiselt kroonides. Paralleelselt meie uue rahaga. Eks läheb veel natuke aega, kuni kõik harjumuspäraseks muutub.

Pool suitsu oli kange. Kõht valutab ning põrand tahab pesemist.

Juba sellel reedel on mul sünnipäev. Nii veider. 17. Alles ma olin 13 ning olime kõik koos selles Vanalinna korteris, jõime energiajooki ja kohvi ning vaatasime suurelt ekraanilt Malevat ja Eurotrippi. Ning siis oli 14, kus istusime kõik koos mõnusa laua ümber ning sõime Jaapani toite. võib-olla oligi 14 siiamaani kõige meeldivam sünnipäev, sest kõikide sõprade nägudelt peegeldus toetus ning kingitused (mitte, et need kõige olulisemad ühe peo juures on, ent kui need on südamest tehtud, on need kõige suuremad meelitused ever) olid perfektsed - Jaapan, Jaapan, Jaapan. Kui ma sain 15 oli sünnipäev üsna nukker, sest mind paralleelselt piinanud depressioon ning talveunisus ei lasknud mul maailma soojalt ja sirgelt näha. Ning supersweet 16 jäi pidamata viitsimatuse ning varbamädaniku pärast.

Niisiis on ootused-lootused suured ja rohelised.

Aga homseks on maru palju teha, sest ma olen endiselt nädala võrra maas teistest. Täna tuli see veel eriti hästi välja prantsuse keeles, kus mul kõige tipuks ka HUNNIK sõnu õppimata on.

Hüvasti praguseks.

Ükski teepakike värvib pruuniks tassis ujuva vee.

2011-01-16T10:48:00.000-08:00

Pohmajutud

2010-12-23T03:02:00.001-08:00

Tänasel peol õpitud asjad ja tunded jäävad meelde kogu eluks.

Oleksin, vaatamata kõigele, justkui läbinud puhastustule, mis lõi selgeks pea ning südame läikima.

Õppisin ilmselgelt seda, et tühja kõhu peale ei tohi juua asju segamini. Kah mul nüüd uudis, suhteliselt vana teave ju, ometi suutsin seda reeglit eile ohtralt rikkuda. Tagajärjeks olid poolseeditud mandariinilaastud kraanikausis... Aga oh well, c'est la vie.

Mu voodi on pooleks, keegi arvas, et on geniaalne selle peal hüpata.

Mul pole sõnu..

Igatsen meest, mitte poisikesi. Igatsen kogemustepagasit mitte midagi muud. Igatsen keha ja tundeid, mitte mingit iba.

Igatsen teda.

Ja mul on faking metsik pohmakas.

Airplanes in the nightsky

2010-11-26T05:29:00.000-08:00

Meie traditsioonid ja tavad kalduvad pigem hullumeelsuse poole.

Sa satud mulle külla ja kõik läheb alati ühte soodu.

Me joome ennast kasti, suitsetame pooleks ja laulame oimetuks.

Ja siis räägime tunnetest, elust ja asjadest, mis veel ees või, mis on juba käest lastud.

Oo, Praxiteles, iluklassika kõrgeim jõud,
aeg muudab mitut ja mõndagi siin ilmas,
Ja suur tundmus algab alati pimesi,
nüüd valmis põetama Te haiglast ihu,
On saanud minust Te Aphrodite.

Midagi sellist või? Ma ei mäleta täpselt. Olin liiga segikammitud vist.

On hea teada, kui sinu kõrval on inimesi. On hea tunda, et praegu on aasta ilusaim aeg. On hea tunda, et kõik on veel uus ja võimas ja maailm on sinu ees rohkem avatud kui iial varem.

Ja pohui need persse kukkunud tööd ja projektid, oluline on vaid see hetk, sina ja mina ning härra P.B.

Ja ma soovin, et sellel polekski lõppu.

2010-11-22T12:15:00.001-08:00

Korintos, joonia, dooria, steel, mastaba, f e n o m e n, orutempel, Catal Huyuk, Newgrange, h ä ä l, Altamiira, dipteer, peripteer, kõrgklassika, iluklassika, i n e t u s, kontrapost, pronks, krüselefantiintehnika, haudtempel, e s t e e t i k a, kapiteel, stülobaat, ehhiin, abakus, etrusk,
t o b e a r o c k a n d n o t t o r o l l .

Mis saab olla selle mehe fenomen? Kui põimunud on inetus ja ilus, kentsakus ja normaalsus. Autoriteet ja anarhia.

Seda on raske kirjeldada, ent ma olen pikalt mõelnud, mis seletab tema käitumist nii avalikes intervjuudes kui ka klassiruumis. Kas see on üksindus põimunud tähelepankuvajadusega. Või mure ja valu, mis vajab igavesti rääkimist. Või salakaval strateegia läbi ebaperfektsuse võluda? Ma pole enne kohanud meest, kes nii avameelselt ja rahulikult räägiks oma nõrkustest ja vigadest. Mis küll varjab selle inimese mõistust, kes niimoodi käitub..

Ehk oligi rumal arvata või midagi enneaegselt järeldada, mina pole tema, kes mööda Tartu tänavaid rokkis. Mina pole tema, kes ta läbi luule ja tragöödia on vabastanud oma sisemised ihad. Mina pole tema, nagu pole ma ka mitte teine tema. See panebki mõtlema, et on aeg hakata end ise üles töötama.

Eram quod es, eris quod sum

2010-10-22T16:05:00.000-07:00

You got a fast car
I want a ticket to anywhere
Maybe we make a deal
Maybe together we can get somewhere

Anyplace is better
Starting from zero got nothing to lose
Maybe we'll make something
But me myself I got nothing to prove

~*~

You got a fast car
But is it fast enough so we can fly away
We gotta make a decision
We leave tonight or live and die this way

2010-10-18T00:04:00.000-07:00

Kuhu küll kadus kõik see armastus?

Seda oli ju kord nii palju, et jätkus nii meile kahele kui ka kõigile teistele...

Hereux

2010-10-11T05:10:00.000-07:00

Peaksin ennast tegelikult hetkel peavalust ja täpimaailmast välja magama, ometi istun ma küürakil oma rüperaali taga ja klõbistan.

Teate, kui kauaihaldatud vabadus lõpuks kätte jõuab, siis on üldiselt kaks varianti: a) ta on veel imelisem, kui sa oodata oskasid b) hakkad metsikult oma vangipõlve taga nutma.

Kui keegi juba lootusrikkalt juubeldab, siis pean vastama, et kes hiljem naerab, naerab paremini. Mina tunnen hetkeseisus endiselt seda esimest varianti. Elu Tartus on midagi hoopis muud kui pealinnas. Ma mõistan tegelikult, miks nii paljud just seda linna armastavad. Usun, et minu arvamust sellest väikesest linnast on kujundanud nii minu sõbrad, kallim kui ka lapsepõlv ja vanemad. Niisiis - aitäh kõigile. Tartus on kõik kuidagi helgem. Rohi on rohelisem, lehed kollasemad, tibid intelligentsemad ja sõbrad soojemad. See muidugi ei tähenda, et minust pealinna mitte midagi või kedagi maha ei jäänud - otse loomulikult mitte, ka seal on üht teist, mida Tartu mulle iialgi pakkuda ei saa ning, mida ikka ja jälle igatsema jään.

Koolis ei lähe halvasti. Aga nüüd algab minu elu esimene arvestuste nädal, mida veel 15 korda taluma pean, ning eks alles siis saan ma öelda, kas lõikan tooreid või üpriski küpseid vilju oma tarkusepuult. Üldiselt on Hugo juures õppimine lust ja lillepidu. Minu uus klass on tore. Küllap arvan ma seda esialgu, sest olulisi skandaale pole olnud, ent ma olen siin õnnelikum kui selles urkas, kus inimesed ei jaganud ei kippu ega kõppu maailmast, ühiskonnast ning kõigest muust, mis puudutas neid vähegi kaudsemal määral kui reedeõhtune pidu, kondoomita seks võõraga või midagi muud sarnast. Ei, ma ei väida, et ma ise vähem egoistlik oleks, kuid kindlasti näen ma maailma väheke rohkemate värvidega.

Lisaks olen ma nüüd noor väitleja, esimene turniir toimub juba tulevasel laupäeval ja pühapäeval. Teemaks on siis etnislised vähemused, elamisluba etc. Küllap läks START turniiri koostajatele mustlaste teema ikka väga hinge.

Mu kodu on kaunis, on tunda, et mulle on antud kõikvõimalike vahenditega kujundada siia just selline pesa, nagu mulle meeldib. Printsessilik magamistuba, palju kunsti mööda tube laiali, muumid, portselan, mummulised maitseainetopsid - kõik see annab sellele kohale oma eripära. Ning muidugi ei tohi ja tasu unustada minu laemaali, minu E.Okase pilvi, mis mind igal õhtul magama uinutavad ning hommikuse päikesetõusuga taas äratavad.

Kunagi, kui mul õnnestub organiseerida endale siia üks parem fotokas, pildistan ma kindlasti detailideni oma uut kodu ning jagan seda ka siinse rahvaga.

Lisaks jõuab kunagi novembri alguses (ma vähemalt tahan väga loota, unistada ja uskuda, sest ilmad on päris jahedad) ka minu uus mantel.

Kõigele lisaks on mul nüüdseks kokku neli kõrvaauku ning ma kibelen juba umbes poolteist kuud tätokat tegema. Algul tahtsin endale seljale triipkoodi, siis unistasin selgroogu katvast teisest selgroost, siis mõtlesin tiibade peale... oh, ma ei tea. Raske valik. Triipkood kaelal on veel kuidagi, kui ma endale poisipead ei lõika, pole seda ju vanemas eas näha, kui kunagi ära peaksin tüdinema, ent tiivad ja hiiglaslik lülidekogum on juba väheke teine teema. Pealegi on see valus. mhehe..

Samuti soovitan inimkonnal armastada prantsuse kino, väga hea film on "Tuukrikell ja liblikas". See on nüüdseks ka mu lemmikfilmide nimekirjas ainsa prantsuskeelse filmina.

Ning, kui aega sügisesest sebimisest üle jääb, tehke tutvust "Valküüride finaaliga". Jah, mul on väike Wagneri pervotime. Ma ei tea, kuidas teil on, aga mul ajab ihukarvad parajalt püsti. No tegu on sellega, kuidas armukade isa otsustab, et ta paneb oma halvasti käitunud tütre magama ja siis nõiub talle ümber tulerõnga ja siis tšikk on nagu tadaa. Vot, mis elu ikka vanasti oli...

Elamusi

2010-09-24T05:06:00.000-07:00

Mu hoovis elab üks väiksematsorti kass, eeldatavasti suisa kevadise pesakonna kassipoeg ja vahur on pedomõmmi.

Puhas leht.

2010-09-03T09:44:00.000-07:00

Nonii, unistused on siis selleks ajaks täitunud või nii. Olen ametlikult, nüüd juba kolmandat päeva, Hugo Treffneri Gümnaasiumi 10 D klassi õpilane, statistikas esinen surmigavana - kõigest üks kolmnekümne ühe tüdruku ja viie poisi seast. Jah, tõepoolest igav.

Üldiselt on nii, et kõik on ilus. Välja arvatud see ilm. Näiteks eile kõndisin koju nagu märg kass - jalas vettinud baleriinad, juuksed nagu õlirastad ning nägu üleni koos musta meigiga.

Koolitoit on hea. Küllap proovin järgmine kuu taimetoitu, see tundub veel isuäratavam kui tavatoit. Näiteks täna oli neil taignas küpsetatud suvikõrvits juustuga.

Kõik on puhtad ja ilusad, hoiavad oma teist kodu. See on nii imeline, ma olen aastaid tahtnud ennast välja rebida KSG vastikust õhkkonnast, kus keegi ei hooli ühisest omandist ja faktist, et nad veedavad seal majas aina rohkem ja rohkem aega. Üldiselt on nii, et ma pole kunagi huviringe nautinud, milleks passida kohas, kus on niigi ebamugav, kauem kui kohustuslik? Ahha, aga sellest aastast plaanin minna väitlusklubisse. Usun, et selleks on küllaltki hea põhjus isegi, olin ju mina see, kes pani mina VS. gümnaasium KSG-s kõnevõistluse kinni. Aga aitab egotripist.

Mulle ei meeldi meeletu geo õpetaja, sest ma jään igas tema tunnis magama laua peale. Samuti tundub mulle, et tundes oma ambitsioone, pean ma ikka sigapalju õppima, et hinded normaalsetena hoida. Samas ma ei tea. Koormus on küll suht meeldiv. Tulev nädal on nt juba kaarditöö, mida hinnatakse umbes niimoodi, et alla 80% on hinne "2". Ning alates ülejärgmisest nädalast hakkab siis omgomgomg-iga-päev-kontrolltöö aeg. Kusjuures, KT nt. muusikaajaloos hõlmab ühte ajastut.

Noh, põhiliselt lohutan end sellega, et geograafia lõpeb selle kooliaasta lõpus jäädavalt ära. Prantsuse keel, juhul, kui see mulle ikka üldse ei istu, samuti. Muusikat on ainult üks periood aastat ning sama on ka kunstiajalooga. Nägin muide isand Beierit, ta meenutas mulle ühte ambaali "Kaukaasia vangist" või mõnest muust klassikalisest vene komöödiast, mis sisaldab endas.. huvitava välimuse ja unustamatu karakteriga tegelasi?

Ma väga rohkem ei viitsi blabla teha. Mõte sellest, et ma pean eeldatavasti hakkama saksa keelt korralikult õppima, ei imponeeri väga.

Adiou! Oli see nüüd õige?

Summer of change

2010-07-17T15:44:00.000-07:00

Inimestes peituv headus ja ilu on nii suhtelised mõisted, et neist valgub alatasa välja fakti, et miski siin ilmas pole kindel. Pole kindel ei inimeste headus ega ka mitte nende ilu.

Paar päeva tagasi oli mul negatiivne kogemus keskealise daamiga, kes äkki õige kehva ametit pidama pidi, töötu oli, raske lahutuse keskmes keerles või põdes emakakaelavähki, seda ma täpselt ei tea, küll aga tean seda, et miski rõhuv vaevas seda head inimestest, sest muidu poleks ta minu peale karjunud ning küsinud provokatiivselt, et kas ma olel laksu all või lihtsalt lollakas.

Samas teine situatsioon kulmineerus sellega, et kena noor naine, kellel olid imelised rinnad (jah, tõepoolest, imelised, pringid, suured ja parajalt päevitunud) ning küllaltki ahvatlev tätoveering, mis kattis veerand tema kannikast ning, mida ta mulle ka tänaval agaralt demostreeris, tuli minu juurde ja ütles, et ma meeldin talle. Ta kiitis põhiliselt minu välimisi omadusi, muidugi, ta ei tundnud mind ju sisemiselt, kuigi ütles, et talle meeldivat minu stiil, olgugi et ta mind vaid ühes riietuses, ühe meigiga oli näinud ja seda kõigest kuueminutilise bussisõidu jooksul. Ilmselgelt inimese stiil peegeldab ka tema vaimseid omadusi, nii et kiites kellegi stiili, kiidame me tema ajupotentsiaali tahest tahtmata. Isegi, kui me ise sellele ei mõtle.

Lugesin korralikult, põhjalikult läbi "Meistri ja Margarita", see rääkis küllaltki sellest, mis peitub sisemise kobrutava kihi all. Kuidas Peemot ja Korojev osutusid milleksi väga muuks kui lihtsalt rüütel ja narr, pärast seda kui stalinislik kujutluspilt neile "katte" oli loonud.

Kuidas me üldse saame öelda, et inimeste hindamine pelgalt nende välimuse ja mingite tembeldatud vaimsete omaduste läbi, on väär? See on väga sügav küsimus, kui aus olla, siis ega ma ise ka seda ei mõista. Osalt on inetu öelda, et kui inimene on paks nagu ahi, siis ta on ka automaatselt laisk ja sööb palju. Teoreetiliselt võib tal olla viimase staadiumi kõhukasvaja, mis on kahe jalgpalli suurune ja halvanud enamuse tema seedetegevusest nii, et ta tegelikult süüa väga ei saagi ning ümar rasedale (olgu, ükski rase ei saa kunagi nii ümar olla) omane kõht on tegelikult üks suur tuumor.

Siiski, eelarvamused musterdavad meie maailma, neist ei saa lahti. See on utoopia loota, et inimesed suudavad elada niimoodi, et nad ei pane rõhku välimusele ning näevad inimese sisemust. Samas on see üks ilus utoopia. Kuigi minul läheks siis nirult, sest avades oma sisemuse, kaotades kogu välimise poole, muutub iga inimene põhjalikult. Nii võib öelda, et sisemine ja välimine ilu käivad käsikäes, need on tervik. Ja tegelikult peegeldavad rasvased juuksed ja kaks korda läbi kukutud põhikoolieksamid inimese omadusi, iseloomu ja seda, kas temaga võib meeldiv suhelda olla.

Ma arvan, et Sa ei loe enam minu jutunurka. Juba pool aastat, ma arvan. Aga meie reedene kohtumine meeldis mulle. See oli kuidagi väga värskendav. Ning asjad, mida ma aegu tagasi Sinu juures ei sallinud, tegid mulle sellel päeval rõõmu.

Naljakas on ju mõelda, et pärast neid kuid valdas mind siiski suur suurema õe instinkt ja aisting, kohe, kui teada sain, mis eile hilisõhtul juhtus, tahtsin Su oma kaitsva tiiva alla võtta ja teha nii, et sul poleks kunagi nii ebamugav, nagu minul on olnud. Sest, võib-olla sa enam ei mäleta seda, kuid ühel detsembrikuu hilisõhtul nutsin ma hardalt, mis minu kohta on ju väga ebatavaline, sinu kaisus ja rääkisin, et elu on nii ebaaus ning ma ei tohi alla anda, pean uuesti proovima. Mulle tuli see meelde.

Kahjuks unustasin oma aistingut välja elades, et möödunud on pool aastat, oleme mõlemad muutnud ning Sulle on tekkinud uued sõbrad. Ma ilmselgelt ei tohiks vahele trügida. Ja ma arvan, et pärast kõike seda, pole ma Sinu südamesse ka enam oodatud.

The End

Kui ööd ei oleks, ei me näeks siis tähti
ja meie maailm oleks pisk ja jäik.
Kas ongi mõtet hurjutada vähki,
et tema käik on tagurpidikäik?

Lahkumine

2010-06-24T05:52:00.000-07:00

Lõpetasin põhikooli. Lõpetasin kõikide viitega. Eesti keele eksam 98/100, matemaatika 48/50 ja saksa keele kirjalik 53.5/60 ja suuline 15/15. Kirjaliku üle ei imesta, läbi aegade kõige vastikum eksam oli. Mul läks veel päris hästi, osad ei jõudnud oma asjadega näiteks üldse valmis.

Lõpetamine läks ruttu. Pidasin kõne ning tegin paar pilti. Ja siis lahkusin. Lahkusin KSGst ning võimalik, et seda alatiseks. Well, tegelikult suht kindlalt, sest ma võtsin dokumendid ja tervisekaardi välja, nii et mul seal nagu teoreetiliselt rohkem midagi teha pole.

Naljakas on mõelda,, minus pole endiselt mingeid erilisi emotsioone, pigem olen elevil. Jään lootma, et homne tuleb parem ning järgmiseks kolmeks aastaks saan ma endale toredama klassi.

Aga siiski. Eks tehke järgi!

Võrdsus, vendlus, vabadus

2010-05-25T11:10:00.000-07:00

Te tahate teada, miks ma temasse üleolevalt suhtun? Ma ei tea ise ka. Või noh tegelikult tean. Mind ajab vihale ja närvi see ükskõiksust täis vann, mille sees ta juba pikemat aega sipleb. Ma ei kujuta ettegi endale, et mina kunagi suudaksin nii, et ma püsin liikumatult, edasi arenemata, ühe koha peal nii pikka aega. Mulle ei jõua kohale, kuidas saab olla inimene, kes ei hoolitse oma keha ja vaimu eest mitte põrmugi, keda ei häiri viimases staadiumis raseda taoline kõht ning aina rohkem lotendavad käsivarred. Ma ei mõista seda. Nagu ma ei mõista ka seda, kuidas saab olla inimene, kes on nii laisk, lohakas ja saamatu, et tal pole soovi ka põhikool omal käel lõpetada. Või noh, on soov, et see lõpetada, seda loomulikult. Aga seda ainult teiste abiga, nagu alati. Ta on juba 7 aastat klasse lõpetanud niimoodi, et juuli lõpuks halastab õpetaja ning laseb ta läbi: "Las ta läheb järgmisesse klassi, ega mina teda kinni saa hoida."

Kas see on halb, et ma endast nõrgemat ja ebavõrdsemat niimoodi kohtlen? Kuidas ma siis teda õigupoolest kohtlen? Kas ma teen seda kuidagimoodi nii, nagu ta ei vääriks? Meile räägitakse, et kembelda tuleb endast võrdsetega. Me pole mitte kunagi võrsed olnudki. Ning selles peitubki kogu selle loo traagika. Kõige imelikum ongi see, et me polnud võrdsed juba siis, kui olime seitse. Ning me polnud võrdsed ka kolmestena. Ning me polnud võrdsed ka sündides. Kui jätta see sotsiaalse kihi ümber kemplev möla, siis isegi sündides olime füüsiliselt erinevad, üks tugevam, teine nõrgem. Kuid vahe ongi selles, et ma ei tea, kumb sellel hetkel oli vähemuses. Jah, seetõttu teengi ma sõnadega haiget ning olen aus - sest nii palju, kui minul raskeid ja üliraskeid olikordi on olnud, kus ma olen ihuüksi küll 13-aastaselt, küll 14-aastaselt võidelnud hiiglastega, kellega ma kohe kuidagi võrdne pole olnud. Samas, kas ma oleksin suutnud võidelda, kui lisaks nendele hiiglastele oleks mind pidevalt kummitanud madal sotsiaalne kiht, perekonna ja lastetoa puudumine ning pohuism? Vist mitte.

See on väga raske küsimus. Ma olen sellele enamuse oma õhtust mõelnud. Kuid juba kõige kolossiaalsemad suurkujud on öelnud, et inimesed pole need, kellega võitlema peame, vaid lõputu lollus ja harimatus.

Rääkides otsesest võrdusest, mis on seotud füüsilise kehaga, siis tean, et tahaksin Maalehele kirjutada sellest, mis ma arvan olelusvõitluse ja loodusliku valiku piiramisest tänapäeva ühiskonnast. Või noh, piiramine on vähe öeldud - ühiskonna püüdlustest see likvideerida. Selle teema lõpetuseks, nii endale kui Teile pisut järelemõtlemist - ma ise olen sündinud tänu loodusliku valiku eiramisele. Nii, et igal asjal on kaks otsa. Kuid isegi M. Undi raamatus "Sügisball" arvas Maurer, et piirates vastsündinute suremust ja ning abortide arvu, saab maailm juurde rohkem Tolstoisid ja Puškineid. Kuid ta unustas ühe olulise komponendi, mis on turumajandusel baseeruva ühiskonna alustala - konkurents.

All we need is a bit hope

2010-05-24T06:35:00.000-07:00

"Elu viimane käsitöö oli. Olen emotsioonitu, vist ei saa veel aru, et see nädal on kõike viimast korda."

"Kõik alles algab, Terry..."

Jah, inimesed on ilusad ja head.

R e e g e l .

2010-05-19T08:47:00.000-07:00

Peegel

Keegel

Printsiip, mu keha on minu meka, viis terviseprobleemideni. Ma andsin alla. Tegelikult mitte. Võib-olla soosib mind põhimõtteliselt ka ülisoe ilm. Seda just seetõttu, et palavus ei aja just meelsasti rasvaseid asju sööma. Mulle piisab jogurtitest, maasikatest ja vahel portsust koolitoidust ka. Ma joon palju rohelist teed. Algul ei maitsenud, nüüd maitseb liiga palju.

Kittelkleidil tulevad koolis nööbid ära. Kõik võivad piiluda. Ma tahtsin kanda sukki, et ei tekiks pärast neljakümmet viit minutit pingil istumist "tere-ma-lasin-püksi" tunnet, kuid mõtlesin et see on täis liigset nilbust. Kuna kittelkleidid surevad välja, siis tellisin endale torukübara ja slepiga seeliku, mis ilmselgelt on sukkadega veel palju siivutum kombinatsioon.

Ma pööran varsti oma elus uue (puhta) lehe. Ainult perekond, kallim ja käputäis sõpru jäävad vanadeks. Aga isegi vene keele õpikus oli kirjas, et parem üks vana kui kaks uut sõpra. Ma vaatan oma toas ringi ning tean, et võtan kaasa oma draakonipuu ning oma kassiga pildi. Ja siis lasen ära raamida oma "Islandi hommiku", pakin ära serviisid ja raamatut, teen tühjaks riidekapi ja pesusahtli ning võtan oma Kalkuni ja Pingviini.

Mul pole muidu valus olnud. Ja see on õnn, et pole. Ja äkki ei saa ka olema. Mu klass ei ole minu inimesed. Küllap on asi selles, et nemad on üksteise ja mina olen ehk ka nende inimene.. Aga nemad pole minu omad. Neil on puudu mingist ühtehoidmisest, entusiasmist. Ma unelen klassist, kes ettepaneku peale, minna teatrisse, juubeldavad. Unelen klassist, kus on inimesed, kellega on millestki rääkida, kellel on jõudu ja tahtmist areneda ja uusi asju õppida.

Aga fakt on see, et olulised sõbrad jäävad püsima. Eks see koolivahetus näitabki, kes on kuidagi külge kasvanud nende üheksa aasta jooksul.

Ma sain täna matemaatikas kolme. Aga see ei huvita mind oluliselt. Kuigi hetkel on mul üks kolm kahe miinusega, lihtsalt üks kolm ja siis üks vigadeta viis. Ma olen tüdinud sellest õpetaja vingumisest ja virisemisest. Tahaksin juba selle eksami ära teha. Ja siis veel, et teisipäevane vene keele järeltöö oleks vähemalt kolmele tehtud. See on minu viimane järeltöö vene keeles kogu elu jooksul. Päriselt ka! Ma ei tea, kas mul on jaksu võidelda selle eest, et lõpetada kiituskirjaga. See eeldab, et peaksin geograafia järeltöösse minema. Ning see kõlab äärmiselt nirult. Täna sõin ma oma viimased kalapulgad selles koolis. Ja kokk tõstis mulle viimase tar-tar kastme kulbitäie.

Reporteris on ilmatüdrukud. Neid on sadu. Nad on kõik bikiinides. Nende suurim unistus on saada ilmatüdrukuks, kes esineb rahvale peaaegu et alasti. Neil on ambitsioonid.
Mina tahaksin saada ka kuulsaks ja oluliseks. Aga mitte päris nii, et kõik mehed ootavad teleka ees just seda momenti, kui ma ennast napis rannarõivais näitan ning siis läheb lahti pihupidu kuni suurlinnade temperatuuride tutvustamiseni.

Aga elu on kord selline. High hopes.

Puust ja punaseks. Nii pidid mehed aru saama.

2010-05-12T13:59:00.000-07:00

Mõistus ütleb mulle, et kool pole küll see asi, mille pärast põdeda. Ning polegi. Olen juba praegu oma ajust välistanud selle, et kool mu käsi värisema ajaks ning mind rajalt maha suudaks võtta. Aga ometi see mõjutab mind, mis on ju loomulik, kui 5 korda nädalas end 6.30 üles pead ajama. Muidugi ei saa ma sellist elu elades välja puhata kuidagi, sest nädalavahetustel pean olema, reibas, kütkestav, ilus, tahtejõuline - kõik need asjad, mis nõuavad eelnevat puhkust ja enesekindlust. Mis minust siis järgi jääb? Läbipõlenud pirn, mis heidetakse prügikasti.

Ma peaksin tulevikku vaatama, lõpetama kõik selle. Nüüd ja kohe. Mis mõte sellel kõigel on? Miks ma nii väga kardan? Muidugi, ma ju isegi tean põhjust. Alati on vana voodi, vana rätik, vana seelik, vana kaisumõmm armsamad ja rohkem harjumuspärased kui uus, moderne voodi, minimalistlik käterätt, mis toodetud Indias, uus seelik. Aga vana seelik oli ju kulunud, vana rätik aukus, voodi krigises, vedrud tegid haiget, siis tegelikult lõikan ju rohkem kasu uuest kui vanast. Vana voodi ei lase mul ju tegelikult öösiti rahulikult magada, käterätik ei kuivata, kaisumõmm ei rahusta mind sügavasse unne. Miks peavad vanad asjad nii hinnalised ja kallid olema, miks ei võiks lihtsalt tulevikku vaadata. Ma pole kunagi modernset mööblit sallinud ning uutel mõmmidel pole hinge. Käterätik on muidugi teine teema, kuid kui ma juukseid värvin, saavad ju rätikud kuivatades mustaks. Kurb oleks järgmist rätikut ära määrida. Mul on kahju haarata kapist järjekordne käterätt ning see sama mustaks teha kui kõik eelmised.

Kas asi on hirmus, lõputus joovastuses või kaotusvalus?

Ma ei taha ju kaotada. Ja mitte seda mängu. Vaid sind. Kuidas sa seda ei näe?

M

2010-05-09T14:15:00.001-07:00

Mainin Morti, sest ta on mainimist väärt, kuna kolmapäeval saab kalapulka, kartuliputru ja kurgikastet ning sinna juurde on banaan, kuid ma ei saa kõike ära süüa, sest 100 g banaani on 90 Kcal, mis on sama hea kui 400 g tomatit näiteks.

Neile öeldi, et armastus saab olla vaid Isamaa vastu ja lollikesed uskusid

2010-04-26T11:53:00.000-07:00

KILL die KILL die
Im a butterfly

Elu ilus idüll voolas mööda ning sai järsu pidurduse näol läbi. Stagnatsioon minu ümber ning minu sotsiaalsetes suhetes on alanud. Paigalseis ning Vastastikuse Majandusabi Nõukogu (1949) on jõudnud ühisesse lõpp-punkti.

Vilniuse pakt, mis legaliseeris minu pideva kohalolu tema pinnal, on kokku kukkunud. Ma pean viima välja oma viimsed jõud.

"Põldude kuninganna" kampaania läks vett vedama. Kõik meie lubadused ja plaanid läksid loomasöödaks. Kuid kahjuks oli seda kõike nii palju, et isegi karjakasvatusobjektid ei jõudnud kõike hävitada. Planeeritud viis aastat said täide kõigest kahega. Ja rahvas rõõmustas, kõik kogunesid üheksandaks maiks Keskväljakule, et tähistata rahu.

Trollid olid täis, kuid sõiduteed tühjad. Ehk vaid mõni üksik kusekollane "Võit" tiirutas siia-sinna.

Kuid ühes perestroikaga hääbus ka see viimne taevaalune, punane asendus merekarva sinisega ning keegi ei hoolinud enam Vuntside või Näärimehehabemete tsitaatidest.

Lõppesid ühismajapidamised ning näidiskogukonnad.

Ja meie, ega meiegi sellest puutumata jäänud...

Bronhiit?

2010-04-22T01:37:00.000-07:00

Ma mäletan veel üpriski detailselt seda videot, kus lahati laipa, kes oli surnud pikaajalise bronhiidi tagajärjel tekkinud kopsupõletikku. Tal lõigati bronhid lahti, võeti välja ning lahkaja surus oma näpu sellesse toredasse torusse ning võttis sealt välja rohe-kollast mäda. Ja päris palju.

Teine video tutvustas mandleid, mis olid umbes 30 angiini (keskmiselt kaks angiini kuus) tüsistusi vähendanud läbi selle, et võtsid nn löögi enese peale. Need mandlid lõigati lahti. Ja need olid seest üleni ära mädanenud.

Minul on hetkel agressiivne kurguköha ning potentsiaalne põskkoopapõletik, loetelust viimane pole kindel, sest selle diagnoosi panin ma endale ise selle järgi, et hommikuti nuuskan ninast rohe-kollakat tatti, mis on enamasti segunenud verega. Oma haigusi ravin ennetavalt antibiotsiga.

Ma ei viitsi enam kirjutada. Aga kõik on ju ilus - ma kolin Tartu.

Karya sai Treffi sisse koos minuga, teen talle siia kingi.

2010-04-09T14:05:00.000-07:00

2010-03-30T05:50:00.000-07:00

Armastan neid kahte. Ja seda raamatut.

Halfway

2010-03-26T02:04:00.000-07:00

Aeg on ruttu lennand mööda. Julgen mainida, et õhus on tunda päris tugevat kevadet. Linnud laulavad ja kõik on nii vastikult vesine, et see on minu armsale kevadele täiesti omane. Eeldatavasti lõpeb sulalume juurdevool aprilli keskpaigaks, kui asi jätkub sama positiivselt ja kõik nädalapäevad näeme päeval plusskraade.

Viimasel ajal on häid uudiseid olnud igasuguseid. Näiteks poliitikas toimuvad suured muutused. Või noh, muutusi pole veel toimunud, kuid ilmselgelt on tunda tuult, mis puhub täiesti teiselt poolt. Antud hetkel mõtlen ja rääin sellest, et opositsioon on eriti ägedalt telekasse trüginud ja sõimab kõike, mis koalitsioon teha plaanib. Ja tundub, et nad on päris vihased, et nendega üldse ei arvestata. Aga põhiline asi, mis minu näo kohe naerule ajas, on siiski see, et Ergmaale anti üsna otseselt mõista, et riigikogu vajab vahetust. Indrek Saare kandidatuuri näol siis. Ja see on täiesti hämmastav, et lõpp-tulemus oli tegelikult VÄGA tasavägine. Vähemalt riigikogu koha pealt, eriti seetõttu, et Ergmaa on kujunenud käpikuks ja enamus koalitsioonist hääletab siiski tema poolt. 42 vs 55 on päris hea..

Meeldivalt hea uudis on aga see, et ma olen Treffis sees, nad olid hämmastavalt sõbralikud ja ma olen päris positiivselt meelestatud. Muidugi, esialgu tuleks lõpetada oma koolis üheksas klass ja alles siis edasi mõelda. Ma natuke kardan ka tegelikult, lugesin nende õpilaskorda ja asju - nad viskavad mu välja, kui mõistavad, kui paha laps ma tegelikult olen. Tšhhh. Muidugi olen ka natuke nukker. Nüüd, kus testid on juba olnud ja mina neid ei teinud, kahetsen, et jätkan järgnevad kolm aastat humanitaarharus. Kas nad juurivad mu unistuse arstiks saada minust täiesti välja? Viskavad selle prügikasti ja sunnivad mind ajaloo ja võõrkeelte riigieksameid tegema. Olgu, ma pole tegelikult oma vanavanematele (kes on päris kurjad, kui teada saavad, et ma lähen humanitaari) veel maininud seda meeldivat fakti.

Meid läheb väga imelik laul Eurovisioonile esindama. Kuulan seda hetkel telekast. See on selline.. minus ei tekita erilisi emotsioone. Küll aga paneb mind ahhetama see asi.

Hm, eelmise aasta SKPs oli eelarvedefitsiit vaid 1.7%, oleme endiselt sobilikud Euro jaoks. Mõistusega saan ma ju aru, kui äge, oluline ja hea euro tegelikult on, aga tegelikult ma ei taha seda koledat raha. Kas me ei võiks natuke muuta oma rahatähti ja siis teha näo, et see ongi Eesti Euro?

Olümpiaad olid ka. Metsa läks. Olen kuri. Ma ei taha tulemusi näha. Ma tegin seda 20 minutit, aega oli kokku 2 h, ma olin vihane, sest nad küsisid rõvedaid asju. Ja ma tegin seoses sellega ühe hästi kurja asja. Seal oli küsimus, et kes on "Nimed Marmortahvlil" lavastaja. Ja ma sain nii vihaseks, et ma kirjutasin vastuseks: "Ma arvan ka, et see näitab, kui haritud ma Vabadussõja teemadel olen. :/" Ma natuke kahetsen, eeldatavasti see kuri mees, kes on UTi professor ja need küsimused koostas, on hästi kurb, sest ta kindlasti mõttes, et panen ühe küsimuse, mida lapsed kindlasti teavad. Oid bläää, tulemused on väljas. Ma siis vaatan. Oi, Paul (minu kooli geenius) on 11. kohal. Paha-paha. Ja mina? Okeeei, ma näen oma nime.. see on suht taga. 52 punkti. Väga paha. Olen nüüd loll laps?

Igaljuhul. Nüüd on mul selline ettepanek:

Kolm esimest kommentaatorit, kes kommentaarikastis minult kingitust küsivad, saavad selle. Aasta jooksul. Ise teen. Loodan, et mul jätkub oskusi. Vastutasuks peab see isik aga sama ettepaneku panema orksi, facebooki või kuskile kolmandasse kohta.

Murulauk elab väga hästi. Võrsed on u 10 cm pikad ja rohelised. Ehk siis õnnelikud!

Ja vaheaeg on ka tore olnud.

Arm

2010-03-15T08:58:00.000-07:00

Arm

Kui lõpeb suvepäeva viimne vine
ning hämariku vari laineil käib,
kui põhjarannik kõrgekaljuline
veel uhkemana merest tõusvat näib -

siis tuled Sa, mu arm, nii uhkel astel,
kui astuks kingult alla nõtke kask.
Su juuksed lõhnavad öö kergel kastel,
näos kumab eha vastuhelgi vask.

Sa tuled rõivais kodunurme hingus
ja silmis vete rahulik läik.
All kividel jääb vaikseks mere hingus
ning lehestikus taltub tuule käik.

Kui koduranna öö, kus torm ei puhke -
mu arm on vaikiv, aga rangelt uhke.

- J. Sütiste, 1945

Ta istus Patareis, kui selle kirjutas.

MmmmmMmmm..

2010-03-09T06:49:00.000-08:00

Ja ma olen riigivoorus. Ja ma olen nii äge. Ja meri on põvlini. Ja Treffner on liigagi käega katsutav. Ja ma lähen kergema vastupanu teed, nagu tavaliselt. Ja ma ei julge katseid teha. Ja Katrile see ei meeldi. Ja elu on kindlasti kaunis. Ja tunne on joovastav. Jah.

Meri on põlvini.

2010-03-02T11:46:00.000-08:00

Kui kunagi peaksin kirjutama. Siis oleks minu raamatul just selline pealkiri. Seda muidugi juhul, kui raamat räägiks veel teemast, mida hetkel ette kujutan.

Meri on põlvini, kuni oleme veel noored. Ja nii ütles ka mu vanaema. Ning ma usun teda.

Lisaks kõigele ripuvad mu edasised 3 aastat juuksekarva otsas ning seda õhukest (liigsest vesinikust õhukeseks kulunud) karva hoiavad kahe näpuga ajaloo olümpiaadi komisjon, kes otsustab lähipäevil, kas minust saab asja riigivoorus. Ma sain Tallinnas 4-5 koha ning olin viimane, kes komisjoni ette saadetakse. Kahjuks oli punktisumma 81 (Tallinna kõrgeim muide 86/100) ning on täiesti reaalne, et mõni vastik Narvakas või Pärnakas või Tartlane võivad mu igaveseks oma unelmast eemale-eemale lükata.

Unelmast rääkides, räägin ma muidugi võimalusest kolida Tartu ning alustada õpinguid EV tugevamais gümnaasiumis. Nüüd tekib mitmetel kindlasti küsimus, et miks peaks selle otsustama küll mingi olümpiaad.

Tegelikult on asi nii, et ma olen piisavalt laisk/arg/tobu/riskivaba/kaotamisoskuseta, et ma ei taha katsetele minna. Ma isegi mitte ei kaalunud (kõigest kaks korda täitsin ankeedi ära ja jätsin saatmata) seda, et võiksin sinna proovida. No, kuidas ma proovin, kui on üks neljale võimalus, et ma sisse ei saa (olgu, VHKs kandideerib vist ühele kohale keskmiselt 60 inimest) - ma ei saa ju oma iseloomu, ambitsioonikuse ja kõige muu hulgas lubada seda, et ma põrun?! O__o

Igaljuhul. Lähipäevil selgub, kas ma olen riigivoorus sees. Ja, kui olen, siis on vaba tee Trefi humanitaari. Ja hetkeseisuga ma läheksin. Ja täiega. Ma olen juba kolm päeva mõelnud, et lähen ja täiega. See on vist kõige pikem periood mu elus, mil ma olen samal seisukohal koolivahetuse teemal olnud.

Ma jääksin igatsema paari inimest. Eesotsas Paveliga. Ja ma tean ning kohati lepin asjaoluga, et eeldatavasti ei jää meie suhted püsima. Isegi, kui oleme ühes koolis käinud üheksa aastat ja viimasel ajal ka päris palju asju väljaspool kooli teinud. See kõlab kohati melanhoolselt.

Kuid vabadusel on oma hind, eksole? See on kuidagi tuttav lause.. hirmus tuttav. Ühest raamatust, mida ma viimati lugesin. Repliik oli umbes see, et vabadusel oli oma hind ja keegi suri väga kaugel oma perekonnast ja kodust.. Damn, mis see võis küll olla. See nüüd kummitab mind. Mis ma olen viimati lugenud?

Nii ma siin nüüd istungi, sõltun mingitest hallidest ajaloolastest, kes ilmselgelt usuvad, et minu töö on täielik SAAST (mida ta enamjaolt ka on). 81 punkti? See on ju häbiväärselt vähe. Kuid töö oli ka raske. Ja Tallinna parimast kõigest 5 punkti all pool. Ning üldiselt konkureerivad sellel teemal vaid Tallinn ja Tartu. Ja Tartu puhul Treff mitte (nänänänänäää, sest HTG on gümnaasium), järele jäävad Härma ja veel mõned ässamad.

Ma ei usu imedesse. Ma tean, et enamuse võimalikest kordadest veab mul, nagu surnud seal. Ma olen sellel aastal mõlemast voorust läbi läinud ikka ülimalt napilt. Kas mul veab ka kolmas kord? Või äkki ma olengi ilus ja tark?

Täna õnnestus käia lõpuks prillide ja üldse silmadega tegelemas. Nägemine halveneb sujuva kiirusega, kuid pimeduseni on veel aega. Nii, et hetkel ma ei muretse. Mul on nüüd läätsed, ilma värvuseta. Väga põnev on esialgu.

Lisaks on ka mu juuksed taaskord elektersinised (sini-mustad). Ja uskuge või ei - erkpunane barett ja need juuksed - jumalik kooslus.

Nii, et üldine feeling on hea. Kool tüürib ka sinnapoole, et võimalus viitega lõpetada, on juba päris suureks paisunud. Ma olen lollakas. Ja saan parima liiga kergesti.

Meri põlvini meil kõigil.

2010-02-21T13:56:00.000-08:00

Minu ja Mordi isiksusetestide ainuke vahe on see, et tema on introvert ja mina ekstravert. Ometi mõtlesin ma nii pikalt, et oleme täielikud vastandid.

Ekstravert-intuitiivne-kohaneja-mõtleja

Viva La Vida

2010-02-18T12:20:00.000-08:00

I used to rule the world
Seas would rise when I gave the word
Now in the morning I sleep alone
Sweep the streets I used to own

I used to roll the dice
Feel the fear in my enemy's eyes
Listen as the crowd would sing
"Now the old king is dead! Long live the king!"

Elaksin pigem natuke aega maailmavalitsejana (ja kannataksin valusat kukkumist) kui kogu elu kojamehena.

Minu probleem ja minu häbi.

2010-02-15T06:01:00.000-08:00

Ma olen saatanlikult halb noor neiu. Mul pole suutmist Remarque lugeda. Lihtsalt pole! Ma tean, et tegu on väärt kirjandusega, ma tean, et see ei teeks mulle paha, kui saaksin oma ajusoppi emotsioone, tundeid ja elamusi väheke ka sõjakirjanduse koha pealt (Olen ma üldse enne lugenud kunagi reaalset sõda kirjeldavat teost..? "Puhastus" oli ju tagala ja sõjajärgne periood..). Aga ma ei suuda, pole seda feelingut või tunnet.. või ma ei tea, mis tolle asja nimi peaks olema. Ma tahaksin haarata Norra kirjaniku Stieg Larssoni teoste järele ja teha nomnom ja lugeda kogu triloogia läbi. Või siis piirduda lihtsalt Eesti Ajalooga ja olümpiaadiks valmistumisega.

Aga Remarque kohta nii palju, et ma kirjutasin täna 5-leheküljelise arutluse olles ise lugenud 10 lk raamatut. Miks mitte, kui tasuta saab, onju! Tunne on selline loid ja paks - ma ei taha seda raamatut lugeda. näkäkäkäkä. Näete, kuidas südametunnistus piinab.. ja seda ainult ühe 180-leheküljelise, pehmete kaantega raamatu pärast.

Kas te teadsite, et kirg lugemise ja raamatute kui selliste vastu tekkis mul hämmastavalt hiljuti? Kui olin väike, siis ema ostis ja kogus (nagu harakas) meeletus kogustes lasteraamatuid, et õpetada mind lugema, lugemist hindama ja raamatut armastama. Jah, mulle meeldisid raamatud. Aga ainult niimoodi, et tema loeb mulle sealt ette, mina loon aga kujutluspildid ja kuulan andunult. Päris kaua sai niimoodi oldud, esimesed kaks Potteri osa "lugesin" ka niimoodi läbi, et õhtuti unejutuks paarkümmend lehekülje või nii. Siis ema tegi enda meelest geniaalse plaani, et kolmas on nii kole raamat, et tema seda mulle ette ei loe - ja ainult siis, kui ise raamatu kätte võtan, saan teada ka, mis juhtuma hakkab. Arvate nüüd, et sealt algaski mu kirg, võtsin raamatu kätte ja saingi teada, mis vaese Harrya juhtub? Näkää, kohe üldse mitte. Võib-olla aasta hiljem lugesin üle peatüki kogu kupatuse läbi. Ei-ei.

Päriselt hakkasid raamatud meeldima kuskil kaks aastat tagasi. Täiesti võimatu on sõita pea iga nädalavahetus kokku 5 tundi maha.. ilma et puuduks mõistlik tegevus. Nii hakkasingi lugema. Veel motiveeris mind kohutavalt fakt, et mulle hakkas huvi pakkuma Jaapani kultuur, ajalugu ja olustik. Esimesed raamatud, mida võiksin veel neli korda läbi lugeda ja isu ei saaks täis, olid "Otori lugude" sarja asukad. Eriliselt meeldiva punkti pani "Taeva võrk on lai", mis on ühtlasi ka mu lemmikraamat sellest sarjast.

Umbes sealt tekkiski see vajadus. Niimoodi, et korra kuus lugesin ikka mõne raamatu läbi. Nüüd, umbes pool aastat tagasi algatasin siin blogis oma lugemisnurgakese ja see on tegelikult hea motivatsioon. Häbi on ju, kui kuu aega üks ja sama pildike seda nurka kaunistab. Tekitab tunde, et mu lugemiskiirus on võrdne mõne minu klassivenna omaga (sõna "intelligentne" kokku lugemine valmistab raskusi).

Nii palju siis sellest õnnetust I maailmasõda kirjeldavast teosest, kes ise pole ju üldse selles süüdi, et mul puudub tahtmine.

Hetkel tegelikult guckin apollo.ee lehekülge ja erinevaid top10-neid. Jumal auta, JUMAL AUTA! Kõik "Videviku saaga" osad on topis. See on häiriv. Aga tegelikult, kui ma nüüd ausalt, rahulikult mõtlen, siis parem noored lugegu seda kirjanduslikku saasta kui mitte midagi. Kui nad juba 400 lehekülge seda raamatut läbi on lugenud, siis usun, et erinevate imelike sõnade kokku lugemine ei valmista neile enam raskusi.

Miks nii palju elulooraamatuid? On see tõesti nii põnev sorkida Urmas Oti või Arvo Kukumäe elus? Olgu, mul tekkis üks nädal ka selline olukord, kus midagi polnud lugeda - võtsin jah Kuku memuaarid ja lugesin läbi. Ei olnud väga põnev. "Musta pori näkku" on endiselt Eesti parim ja isegi joodikust Kukumägi ei trumpa seda üle. Nii ongi.

Ma ei tea, nii palju ilmub elulooraamatuid, kohati jääb tõesti mõistmatuks. Olgu, sa loed ühe inimese oma.. no hea küll, kahe. Olgu, aga kolm on tõesti küllalt! Aga neid ilmub kolm ainuüksi poole aasta jooksul. Ma ei tea, miks ma pean lugema, et Eino Baskin peksis Ita Everit?! Või, et Kukumägi läks Rootsi ja seksis sealsete naistega. See on ju.. imelik?

Samas, kui aus olla, siis viimasel ajal on mu unelmaks olnud, et ma võtan ja hakkan vanaemade mälestusi koguma. Ma kogun neilt kõige. Ja siis võtan enda. Ja hakkan nende lugude peale kirjutama seda, mis mina tegin ja, milline olin mina, kui ma olin üheksa, kümme, neliteist, viisteist jne. Näiteks, kui mina olin üheksa, siis sama vanalt viis KGB ära minu vanavanaisa (vanaema isa), see oli ka hetk, mil vanaema teda viimast korda nägi. Kui ma olin kolmteist ja jõin Hirves sooja Bocki, tegin pätti ja valetasin hullupööra vanematele, siis minu vanaema saadeti Siberisse, ta kaotas oma väikese õe ja palju muudki.

Ma kardan nii väga, et nad saavad enne otsa, kui ma jõuan hakata kõike koguma. Või, et mu teine vanaema põletab armastuskirjad vanaisaga ära (sest nad läksid hiljem lahku). Et miski nii oluline jääb talletamata. Et ma ei saa iialgi võrrelda enda ja vanaemade tuntud tundeid.

Näete, nüüd kirjutasingi ilusa blogiposti. Täitsa muhe tunne on. Üle pika aja. Kohati tahaksin, et Mort kirjutaks rohkem. Rohkem kõigest! Minust, temast, meist, meie tunnetest, meie tegudest, tema elust eraldi, tema tegudest eraldi, tema mõtteist eraldi, sellest, mis ta näeb, kuuleb, näeb mind mõtlemas ja kuulmas. Bläka-bläka-bläka. Aga ta ei viitsi. Kuid kohati ma mõistan teda. Kuid see post oli nagu eeskuju või midagi selle sarnast. Tegelikult, kui üks hetk alustada suvalisest punktist, mis vähegi rääkimist vajab, siis kokku saab ülimalt pika ja laiahaardelise jutustuse..

Mul meenus..

2010-02-07T13:52:00.000-08:00

..et mul on blogi ka olemas!

Mul pole viitsimist seda täita, aga nagu näete, olen agaralt uuendanud oma loetud raamtute nurgakest. Hetkel olen siis Erich Maria teose kallal. Ma ei oska nagu rohkem midagi kirjutada või vadistada. Cheers people, elu on chill.

Lähen nüüd alla ja võtan veel kaks viilu värsket ahjusaia koos ürdivõiga. Nomnom.

Ahha, ajaloo olümpiaadi koha pealt olen linnas sees. Pano.

Šuudlus "Oh püha ristiväe" moodi.

2010-01-16T15:18:00.000-08:00

Mort räägib mulle siin kõrval põhimõttetest. Blablabla.. blablabla, need rohelist värvi pärlid on koledad, ära neid kanna. blablabla, postitus.. blablabla

Umbes niimoodi ma seda kuulen.

Vist.

A võib-olla mitte. Ega ei või iial teada.

Nüüd ta vingub, et ma ei armasta teda ja seksin kõikide võõraste koertega. Ma ütlesin talle, et ta on ainuke koer, keda ma kargan. Nüüd ta nutab. Kas märkate, et sõna "kargan" ja Gorgorododoch (tegelikult vist päris selline nimi polnud) on väga sarnased.

Mort: blablabla.. Jeesus Maria.. blablabla.

Igaljuhul. Sellest sai just uus aasta esimene blogpost, sest aastat peab ju hästi alustama. Onju?

Mul on hea meel, et Mort tuli. Tegelikult. Sest mu varbas on mädanik ja võib-olla on teisipäeval teine operatsioon ja mul oleks ainult vanematele vinguda, kui valus on kange soolalahusega lappi oma varbal hoida.

Šuudleme nüüd!

You and me could write a bad romance

2009-12-30T02:58:00.001-08:00

I want your ugly
I want your disease
I want your everything
As long as it’s free

Täna saab aasta läbi. Kui ma üles ärkan, siis on selleni veel eriti vähe aega. Tõestamaks, et on just parim aeg, et panna punkte, ilmus täna välja Robert (üks ammune inimene, kellest kunagi siin päris palju jutustasin) ning meil õnnestus pisut vestelda. Hämmastaval kombel oli viimasest vestlusest möödunud aasta ja kaks kuud.

Lugesin pisut lähemalt Lady Gaga kohta. Eriti põnev oli artikkel, mis selgitas tema logo ja muude asjade sümboolikat. Hämmastavalt kuri seostamine illuminaatidega. Eriti naljakas on kokkusattumus seetõttu, et hetkel loen "Ingleid ja deemoneid", kus enamus raamatu sisust keerleb illuminaatide ning nende sümboolika ja leviku ümber.

Maailm ja mina.

2009-12-25T13:27:00.001-08:00

Tunnen end pisut üksikult jõulude kohta, just nagu selle "teise poole" koha pealt. Mõtlesin isegi korra, et saadan kõik p*rse ja lähen Petsiga välja, aga lõpuks jätsin asja katki, südametunnistus hakkas lihtsalt piinama. Tekkis ette teadmine, et kord alustades ei saa enam peatuda.

Oh mind küll.. Oh mind küll..

Ma ei oska olla, kui on tarvis olla. Ning ma ei oska olla siis, kui on võimalus olla.

Nüüd ma juba kahetsen öeldut. Tunnen sellis mõru maiku suus kõige pärast, mis tehtud sai.

Samas olen endiselt nördinud sellest, mis ta mulle ütles.

Aga jah, asjad on edasi niimoodi, et ma jään aastavahetuseks oma kuradi 100 raketi, dataprojektori, alkoholi- ja toidukuhilaga üksi koju. Ja siis tuleb maailm ja lohutab mind.

Salmi asemel luges mu ema telekavast seebikate sisukirjeldusi. Osa, osa haaval. Maailm sai rikkamaks.

Tegin twitteri. Mõistus jäi vaesemaks.

Raamatud on ägedad!

2009-12-21T13:58:00.001-08:00

"Issi.."
"Mhh..?"
"Kas meil "Läänerindel muutuseta" on?"
"Mkm, Mammal on." (üks vanaema)
"Aga "Kõrboja peremees", kas seda on?"
"Mkm, aga Emul on." (teine vanaema)
"Kindel?"
"Ja."
"Okei, jälgi allakäiku."
*avab raamatukapi ja võtab sealt "Inglid ja Deemonid"*

Nii palju siis sellest, et Eesti lapsed ei loe klassikat. Ma loeks küll, kui kõik klassikud ei elaks minu vanavanemate juures ja mul ei tekiks isu raamatute järgi kell kaksteist öösel. -.-

Mu jõulukink Mordile on nii äge, et tasub lausa tantsida. Lalala. Lalala. La. Hah. Aga see on saladus, nii et.. Vahur, sa pead väga kuss olema. *shush*

Btw. Soovitan "Persepolist".

Rome(o)-st üldiselt

2009-12-11T11:30:00.000-08:00

Tänane päev algas hirmuäratava faktiga, et Rooma on linn, kus pargitakse pehmelt öeldes, kuidas Jumal juhatab. Põhilised liiklusvahendid on motikad, rollerid ja kõikvõimalikud väikeautod, mille osasid marke võibki ainult Itaalias ja Prantsusmaal kohata. Nad on leiutanud kõikvõimalikke sõidukeid, et muuta parkimiskohtade puuduse võimalikult pisikeseks.

Olen paari päeva jooksul kohanud vist ainult kümmet maskuliinset autot, mis Eestis teeb mehest ikka õige mehe, st. kasvatavad tema peenise kümme sentimeetrit pikemaks. Põhilised autod, millega siin vuravad nii naised kui ka mehed, on mini cooperid, smartid ja pisemad fiatid. Samuti on nad leiutanud ka kaubikud, mis pole smart-autodest oluliselt suuremad, on kolmerattalised, kuid mahutavad nelja väikepoe poole nädalase piimatoodete vajaduse täielikult oma kastikesse.

Parkimist annab kõige paremini iseloomustada vist niimoodi, et neile meeldib muuta kahesuunalised tänavad ühesuunalisteks, politseid see väga ei koti ja lõppude lõpuks ongi nii, et enamuse tänavast on hõivanud endale autod, sealjuures ka poole kõnniteest.

Liiklemine on sama masendav. Sebra on täiesti mõttetu loome ja ma ei mõista, miks neid üldse vaja on. Keegi ei viitsi selleni jalutada, ükski auto ei peatu. Tänavat saab ületada kohast, kus puudub foor, vaid niimoodi, et astud julmalt tänavale, trügid läbi autode, sõimad ühte rollerijuhti, kes paaniliselt tuututama hakkab, lõpuks jooksed trammi eest ka veel ära.

Kuid üks asi on Itaalias veel rohkem teistmoodi kui meil Eestis. Ja seda heas mõttes. Demokraatia töötab, rahvas avaldab suurima heameelega oma arvamust. Eriti veel lärmakate tänavarahutuste ja demostratisoonide kaudu. Ja demokraatia all mõtlen ma just "rahva võimu" läbi ühiskonna enese hääle.

Nimelt ei õnnestunud mul täna kahte muuseumi külastada, sest kõik vähegi riiklikud asutused olid suletud hirmus, et kommunistides ja konservatiividest koosnev 3000-pealine kamp, kes korraldas demostratsiooni valitsuse ja praeguse riigipea vastu, tuleb ja peksab antiikkujusid sisaldava muuseumi lihtsalt segi.

Ustavalt saatsid nad meid kogu tee muuseumini vilistades, lauldes ja punalippe lehvitades. Lastel olid värvilised õhupallid ja 12-aastased poisid lehvitasid suurte punalippudega, mida kaunistas suursugune kommunistlik sümboolika. Kui poisse pildistada üritasin, näitasid nad rusikat ja jooksid oma lippudega tagasi vanemate sekka, kes paitasid nende pead nagu patjuška Lenin oleks paitanud, kui ta poleks niiverd kiiresti süüfilisse surnud.

Igaljuhul, tänu sellele, et Itaalia on demokraatia TÕELINE keskus, jäi kunst täna nägemata.

Selle asemel otsustasime pisut šopata ja vähe vaimuvaesemad olla. Kingad on odavad, sain endale imekauni paari, nad on mu uus armastus. Raudselt. Maksin u. 759 kr, Eestis on selline paar aga (tegu on korraliku prantsuse firmaga) 1500 kr.

Minu maitsele riideid siin aga pole. Ma küll eelistan musta värvi, väldin igasuguseid pilte, litreid ja pärleid oma riietel, kuid põhiliselt käivad noored roomlased (mulle meeldib just seda sõna kasutada, see on nagu marslased, mis omakorda tuletab meelde sõna georglased, mida osad suure mõnuga rakendavad, kui lugu puudutav Gruusiat) lihtsalt hallides, mustades ja muudes sompudes toonides ringi. Väga palju on lohvakaid kudumeid, mis ei too kuidagi nende naiselikku ilu esile.

Ja uskuge mind, neil on mida näidata. Ainuüksi nende jalad on nii peenikesed.. Naised on siin tõesti pisikesed. Umbes minupikkused, aga usun, et viis-kümme kilo kergemad, tumepruunide loomulike juustega ja tumeda nahaga. Neil on tohutult lopsakad ripsmed ja kulmukaar vastab täielikult maailmas nõutud iluideaalile.

Meigitud nägu näeb noorte seas ülivähe, samuti on vähe solaariumit (selle tunneb juba kaugelt ära, Eestis vähemalt küll, teate ju küll. Selline oranž, ära lörtsitud nahk), kunstripsmeid ja kõike muud kunstlikku.

Mind vaadatakse muidugi väga imeliku näoga. Ainuüksi minu seelik ületab kümnekordselt nende halli kudumi ja sinised teksad. Hoolimata minu kentsakast välimusest, pole keegi mind veel pühakojast välja visanud ja kohati vaatavad pilgud mulle pikalt järgi.

Viimane pilt on tuvidest. Rooma tuvid pole nii targad kui Eesti omad. Samas peaksime kindlasti teistest Rooma elanikest palju eeskuju võtma. Eriti just selle demokraatia ja loomuliku ilu osas. Muide, siinsed mc-id on paeaaegu, et tühjad, eelistatakse kodust toitu või salatibaare. Sealt peaksime ka eeskuju võtama. Üldiselt olen näinud paksu tagumikku teistel turistidel, muidugi ka osadel kohalikel, et need osad näevad välja nii kui nii, et on juba viis last sünnitanud... ja siis poolpaksu endal õhtuti hotellis, kui peeglisse vaatan.

Samas rindu neil eriti pole. Nii, et peame kohati rahul ja õnnelikud olema. Ignoreerige seda märkust, see oli liiga minulik. Samas on tore näha, kui pesupoed on valdavalt täis A- ja B-korve. Paneb muhelema ja mõtlema, et siin ikka sobiks mulle elada kohati.

Homme on kell kaheksa äratus, lähme Vatikani sabasse seisma, et näha paavstide erinevaid kujusid. Pühapäeval keeldusin mina hommikumissast, nii et tõusen, söön ja sõidan otse lennujaama.

Ciao!

Apelsin on minu sõber, Rome(o) ka.

2009-12-10T15:06:00.001-08:00

Foorumi ja Augustuse maja lähedal elas kümmekond apelsinipuud. Varastasin ühe isendi. Ta'n pisut roheline, muidu söödav. Õigemini, ma ei tea, kui söödav ta on, ei kavatse nahka pista.. vähemalt veel mitte. Temast sai hea sõbra. Hinnad on väga odavad, vein on endiselt hea. Ma täna rohkem ei jõua kirjutada, kell on üks ja ma tahan hirmsasti magada. 13 h jalutamist ja tuterdamist. NooooOOoooOooooo!

Rome(o)

2009-12-09T14:40:00.000-08:00

"The Moon, she hangs like a cruel portrait
soft winds whisper the bidding of trees
as this tragedy starts with a shattered glass heart
and the Midnightmare trampling of dreams
But on, no tears please
Fear and pain may accompany Death
But it is desire that shepherds it's certainty
as We shall see..."

- "Her ghost in the fog"

Nojah, siin on päris ilus olla. Veedan siis täpsemalt aega kuni pühapäevani. Põhilised asjad, mida kodumaal antud hetkel pole, aga siin on, on: roheline muru, õitsvad lilled, võilillede neljas õitseperiood sellel aastal, 15 kraadi sooja, päikesepaiste, alaealistel õigus veini kaanida ja linn täis varemeid.

Tänane üldmulje on selline, et ma olen väga väsinud ja tahan magada. Päris palju elamusi. Pantheon näiteks on senimaani kõige võimsam asi, mida mina Vanaaja ehitistest näinud olen. Tohutu kirik, mis kunagi oli paganate tempel, mingil hetkel nn ehitati kirikuks ümber, kuid kupli all olev tohutu auk (sümboliseeris valguse kulgu e. aja kulgu Vana-Rooma kultuuris) jäi, sest keskajal ei osanud keegi väga sellega midagi peale hakata. Hiljem maeti sinna ühendatud Itaalia esimene ja teine kuningas, viimane ühes abikaasaga, Raphael ja veel hunnik jorsse. Ja tänapäeval on see küll kõike muud kui kirik. Sinna oli ehitatud mingi hale altar ja toolid pandud, aga kirik see siiski polnud. Kuid soovitan siiralt minna pimedal ööl, kui tähed ja kuu kiirgavad taevas, sinna sisse ning vaadata kuplis olevast august läbi - see on imeilus.

Üle aastate jõin punast veini. Tõrget ei tekkinud, medium-rare liha püsib endiselt sees. Itaalia veinid on väga head, ja mul on hea meel, et keegi, mitte keegi, ei pane mulle kätt ette seoses selle tarbimisega. Saan konkreetselt asja nautida.

Samuti soovitan kõigile, kes kunagi Rooma kirikutesse kõndima satuvad, kuulata paralleelselt issandakojas kõndides Cradle Of Filthi. Minu tänase päeva lemmikud olid "Her ghost in the fog" ja "Babylon AD".

Itaalia rahvale ei meeldi inglise keel. Neile ei meeldi ka saksa keel. Või vene. Või Eesti. Ühesõnaga - mitte ükski keel, mida mina natukenegi puhun. Nõnda on raske ellu jääda, kui menüüd on itaalia keeles ning teenindajaga tuleb suhelda käsi vibutades.

Ja ristike on kirjas ka "kohustlik-võõral-maal-peaaegu-et-auto-alla-jäämise" kastikeses. Õnnestus see mul esimese kolme tunni jooksul Roomas patseerides. Tüüpiline mina. Kui võõras kohas on näha mingeid sebra järgi ja kohalikud kõik sealt kohast üle jooksevad, pean mina ju seda kohe järgi tegema. Kas ma jooksin? Ei, miks ma peaksin, ma olen ju see nahaal, kes Eestis olles alati üliaeglaselt ja demostratiivselt üle sebra läheb, et kõik autod saaksid ikka kurjaks paneksid väikese tuutu ka ära. Seda üritasin ka Roomas. Fail. Isa röökis, et ma jookseksin ja ma jooksin. Ei jäänud bussi alla. Uhh.. napp.

Igaljuhul, jääge ootele. Eks varsti jätkan.

Seiklusrikas reede (05.12.09 - see kuupäev peab meelde jääma)

2009-12-04T17:15:00.000-08:00

Niisiis, teeme väikese loetelu, kuna kell on päris varajane, juba veerand neli (eeldatavasti, kui postitusega lõpetanud olen, on see juba pool neli) hommikul. Siit ta tuleb:

*Koolipäev läks iseenesest natuke metsa.
*Klassilõpureisi korraldamine on kohustus, mida normaalne inimene endale ei võta. Mina võtsin.
*Böö.
*Sain ühiskonnaõpetajalt sõimata.
*Algas jalavalu.
*Et jalavalu vähendada, toetasin oma jalad laua äärele.
*Õpetaja hakkas mind sõimama, et topin jalad talle pähe.
*Ülejäänud päeva ignoreerisin valu.
*Saksa keeles oli asendusõpetaja, kes ei vaevunud mind isegi mitte nimepidi kutsuma ja ütles mulle lihtsalt vigiseval toonil: "SINA!". Ebaviisakas.
*Eesti keeles tuli välja, et 45 harjutust töövihikut, mille ta meile teha jättis, osutus valeks ning neist oli tarvis teha vaid 20. Olime Katuga vihased.
*Reisikorraldus tüütas veel enam.
*Keemias tegin suure vea ja sain õpetajalt pisut pragada. Häbi on.
*Kehaline osutus ainukeseks sõbralikuks ja lõbusaks tunniks, kus õpetaja mind otseselt ei sõimanud.
*Pärast kooli läksin jalavaluga koju.
*Sealt linna, et saada kokku Kosmikute trummariga, kes pidi mulle bändi pusa müüma.
*Sain neilt tasuta uue plaadi (mille hind poes on vist mingi 200 kr äkki?). Öeldi, et lohutuseks, et vana pusa ära kaotasin.
*Armastan Eestimaad, sest siin on see vägagi reaalne, et sinu lemmikbändi trummar müüb sulle staffi, sest bändil (ja sealjuures Eestis tuntud bändil) pole mingit turustajat või asja.
*Maire Aunaste vaatab sulle ostukorvi ja kirtustab nina. Seda võib ka Eestis juhtuda.
*Kui Mai Maarik abiellub Jüri Maarikuga, siis mingit pidi on see ikka verepilastus.
*Mort tuli.
*Vapiano lüpsab inimesi.
*Tegime kauneid pilte. Olen rahul. Küsige, kui pildid huvitavad.
*Jalavalu suurenes.
*Helistasime arstile.
*Läksime EMO-sse.
*Tekkis trombivõimalus.
*mind katsus kubemepiirkonnast seksikas meesarst. Põhjendas seda, et ta mind just sealt katsus, sellega, et seal on mingi pulss.
*Ta oli ülbe ning arvas, et ma ei tea, et inimesel on suletud vereringe ning, et jalgadesse lähevad arterid ja hunnik veene.
*Tahtsin talle vastu ülbitseda, et ma arvan üldse, et inimesel on avatud vereringe, nagu teol. O__o
*Hoidsin suu kinni.
*Ta käskis paratsetamooli süüa 4 korda päevas 1000 mg.
*Olen kodus, jalg valutab endiselt.
*Kosmikute pusa lohutab mind, see on soe ja pehme.
*Mort on endiselt siin.
*Homme on emal esietendus.
*Mul on rebane kaisus.
*Päkapikk tõi sitaks kommi.
*Mulle anti uue Eesti aja esimene ajalooõpik ning ma hakkan valmistuma olümpiaadiks.
*Võib-olla, kui ma tõesti väga tahan, ongi see võimalik, et saavutan kõik ning mind valitakse igas olukorras 500 seast välja.
*Kosmikud võiksid mind enda tiiva alla võtta. Orjaks näiteks.

Karyaga Draakonil

2009-12-01T14:50:00.000-08:00

Inspireeritud Dagö laulust "Isaga draakonil".

Karya on mul külas. Me teeme palju gaynalju. Midagi on valesti. Gaynaljad on rohkem teiste seltskonna teema. Vaatasime 70-aastate "Shogunit"... "I will cut off your penis and eat it!" sayd Lord Toranaga. Eeeeee.. okeiii.. okei.. pisut ebanormalnja vä?

Tegime Twilighti teste. Saime tulemuseks, et oleme kindlasti raamatud üks-kaks korda läbi lugenud ja hästi kursis detailide ja dialoogidega. Hkhm.. mjah, kuradi massimeedia - ka kõige ebameeldivam info (Edwardi päraku läbimõõt, Bella ilastav nägu ja muidu koledad detailid) jõuab kõrvu ja jääb sinna püsima.

Lund pole. Jõul on käes. Päkapikk käib üle kolme aasta.

Kui ma tahan, kas ma saan igasse kooli sisse, kuhu vähegi katsed teen? Nagu tavaliselt, kui midagi väga-väga tahan?

Hmm..

Igaljuhul, ma ei kirjuta täna ühiskondlikel teemadel või kurda pupu, täpe või masu üle. Ega ka mitte Eesti haridusreformi (mis võtab mult vabaduse otsustada 12. klassis, et minust ei saa arst, vaid ajaloolane) üle. Ei nuta, et kass kusi sahtlisse. Musta värvi riiete sahtlisse.. palju te mu seljas teisi värve näete, eh?

Igaljuhul. Kui ma ei oleks lugenud ühtegi raamatut, poleks ma see, kes ma olen. "Stalini lehmad" oli Sofile kerge algus, raskesti jälgitav stiil andis kergelt mõista seda, et tegu on alles algajaga - see oli perekonnakroonika, autobiograafia, tema peen kättemaks kunagi magatatud meestele ja perekonnale, kes ta lapsepõlves unarusse jättis. Kuid. "Puhastus" - sellest sai koheselt üks lemmikraamatuid, tore on näha, kui kirjanik on võimaline nii suurel määral arenema. Selle eest, kui soomlane areneb, siis minu teine lemmikkirjanik (ja seekord eestlane), A. Kivirähk, ei tee enam midagi üleliia tarka ning on kaotanud oma geniaalsuse, vaevalt, et tema sulest kunagi midagi sama võimast kui "Mees, kes teadis ussisõnu", välja imetakse.

2009-11-15T15:12:00.000-08:00

I have a dre a m. (see on link)

2009-11-09T13:57:00.000-08:00

... And I'm so grateful to you
I'd have lived my whole life through
Lost forever
If I never knew you

Revokas.

2009-11-05T07:06:00.000-08:00

Igaühe hinges on revolutsioon
Lase südamel rääkida
Igaühe hinges on revolutsioon
Lase hingel hingata

Niisiis, ühel päeval seisin sööklasabas Katri, Solveigi ning Jaanikaga. Rääkisime parasjagu sellest, kuidas minust saab kindlasti diktaator ja ma pean kampaania tegema ja Hitleril olid ikka põnevad plakatid kirjaga: "Unsere letzte Hoffnung: Hitler" (Meie viimane lootus - HITLER)

Ja siis äkitselt käis nii meeletult pinda see, et toitu on vähe, et kool nõuab lollusi, uksed on lukus, aknad trellitatud, huumorit pole, ainult tuimad näod, ülbed gümnasistid ja alaarenguga pisikesed lapsed.

Ja siis ma jutustasin värvikalt sellest, kuidas teeksin revolutsiooni meie koolis. Plakatite, miitingute ja lendlehtedega! Lööklausete jaoks oli ideid päris palju, näiteks:

1) "Anu Saagimi social club? - EI! Isegi neil on rohkem anonüümsust." - paljud, kes ise seda hallikat maja ei külasta, ei mõista ka selle lause sisu. Nimelt, meie kool kehtestas selle nimel, et vähendada suitsetajate ja koolivägivalla protsenti (viimane argument oli otseselt ühelt juhtkonna töötajalt, kuigi pean tunnistama, et ega ma väga hästi ei mõista, mis kohast see nüüd vägivalda vähendab, aga jah...), ühe pisut piinlikust tekitava reegli.

Nimelt ei tohi ükski õpilane, alustades 5. klassiga ja lõpetades 9. klassi noorte kodanikega, külastada tunni ajal enam tualetti. Nojah, kurjaks olen ma olelusvõitluse käigus muutunud, kurjaks ma ka jään - hakkasin muidugi koheselt kärama ja selgitusi nõudma. Antud õpetajalt, kes oma õeluses ülima naudinguga meid uuest korrast teavitas, küsisin koheselt: "Ja, mis saab, kui mul on raskekujuline põiepõletik?"
"Lased püksi, kui ei kannata." (kujutage ette minu reaktsiooni - see peaks siis olema SEE pedagoog, kes on minu jaoks eeskuju ja peab 12 aastat minu maailmapilti avardama etc). Kaklesin temaga päris pikalt veel edasi, kuni jõudsin siis tema suust kahe või kolme argumendini:
*Kui sul on põiepõletik, ära tule kooli.
*Kui sul on põiepõletik ja sa siiski ronid kooli, siis tood arstitõendi ja teavitad kogu juhtkonda oma seisundist.

Kuna olen siiski veel pisut tsiviliseeritud inimloom, ei hakanud ma talle vähekene rohkem piinlikuid näiteid tooma. Ja, kuna arvan, et seda blogi loevad nii kui nii ainult julgemad, kes peavad pidevalt kannatama seda, kuidas ma vatran värvikalt abordist, sellega seonduvast ning kaitsen tugevalt kõikvõimalikke naiste ja nende kehaga seonduvaid õigusi, siis julgen antud postituses ühe kindla punkti ära tuua.

Füüsiline puberteedi algusega kaasneb hulk uusi ja väga-väga ebameeldivaid asju. Ning, nagu ehk teate, on kõik alguses ühel noorel tütarlapsel pea kõik väga ebaregulaarne ja imelik.

Minumeelest on hullus nõuda noorelt inimeselt, kes on niigi segaduses ja häbeneb seda kõike, nõuda tõestust ja selgitust. Ning tegelikult pole ühegi pedagoogi asi, kas mul on äkki krooniline kõhulahtisus, mis tuleneb soolestikus pesitsevast ja vohavast seenhaigusest (mis ei nakka, on geneetiline, ravimatu) ning kulmineerub kolm korda päevas pärakulihaste kontrollimatu lõdvestumisega.

Koolist põiepõletiku tõttu puudumise kohta ütlen vaid seda, et kui inimene ei soovi ennast lolliks õppida (keskmiselt on pea iga päev mõni tunnikontroll, mõnedel päevadel kaks kontrolltööd - katsu sa kõike seda järgi teha) ning tahab endiselt nelja-viieline olla, siis ta ei saa endale lubada sellise põhjuse puhul puudumist.

Õnneks enamus õpetajaid on normaalsuse piiridesse jäänud. Kuid tean paari, kes naudivad uut korda absoluutse mõnuga ning ma ei imestaks, kui nad laua all iga kord, kui õpilane alandlikult luba tualetti minekuks küsib, mikroorgasme saavad.

2) "Tartu vangla? - EI! Isegi vange toidetakse heldemalt." - Tore! Toit on tasuta, kahjuks aga saab süüa hirmus vähe. Arvestades aga seda, kui palju seda üle jääb... on see häbematus, et meid näljas hoitakse.

Jällegi teema, mida olen juhtkonnaga arutanud, kes ütles selle peale, et toitu ei saa rohkem jagada, kuna ei või ju iial teada, kas keegi jääb äkki oma supist ilma. Keskmiselt puudub päevas 3 inimest, umbes 5 ei käi söömas. Minu klassis käib kokku 32 inimest, neist 8 ei söö. Iga päev jääb üle 8 võileiba, 8 kisselli, 8 suppi...

Muidugi ei saa öelda, et minu klass on ainuke, kus jääb toitu üle. Ütleme, et keskmiselt on klassis 25 inimest, iga päev puuduvad vähemalt 2, 4 ei käi söömas.

Meile antakse umbes 300 ml suppi. 0,3 l korrutada 6-ga, siis meie kooli klasside arvuga (9x3 - sest tasuta sööki saab vaid põhikool)... Vastuseks saan, et tavalisel supipäeval jääb üle umbes: 50 l suppi, 50 l kisselli ja u. 162 võileiba.

Ilmselgelt puudub keskmiselt rohkem lapsi, vähem käib söömas (sest pepse tibisid ikka jätkub), nii et usun, et arv võib suurenededa. Ja, kui ta ka on väiksem, siis mitte üleliia palju. Ja isegi 40 l suppi on MEELETULT suur kanister.

Juurde meil küsida ei saa. Vähemalt mitte siis, kui sa kokkade jalgu ei suudle. Üks kord ma palusin, et ehk annaksid nad mulle ühe võileiva juurde, selle peale karjus üks daamidest mulle: "Sjina saama oma ports, kjasi minema!" Pärast seda pole ma kordagi julgenud ja ka tahtnud neilt juurde paluda, sest kui nad viisaka palve peale nii ütlevad, siis mis ma peaksin tegema - neile 10 kr. maksma võileiva eest või?

Igaljuhul, arvud on masendavad. Mitteametlikult saavad kasvavad noormehed, kes vene keelt natukenegi räägivad ning muidu ilusa näoga on, suppi ja saia juurde.

Samas, kui loogiliselt mõelda - kui igast klassist 3 poissi saaksid 0.6 l suppi, siis jääks seda päris vähe alles, mingi 10 l ainult?

Nii, et võib-olla vingun ilmaasjata. Samas, kui õpetajatega olen rääkinud, siis osad ütlevad küll, et seda suppi visatakse ikka omajagu ära, võileivad kaovad ka kuskile (juurde ei lubata võtta) ja eeldatavasti on söökla lihtsalt väga korrupeerunud. =D

3) Loosungit pole, kuid häiriv punkt, mida saab kohati ka õigustada, on see, et uksed on lukus ja aknad trellitatud.

Ütleb juhtkond, et niimoodi saab kõvasti vähendada suitsetajate arvu. Ütlen mina selle peale, et kui neid tõesti kotiks alaealised suitsetajad, siis valvur saadetaks kuuride juurde neid laiali ajama, sest ma näen iga vahetund ikka lõputult suurt kampa seal tossamas. Ja, kuigi uksed on kinni, aknad trellitatud, siis pääsetakse ikka välja. K.a minu klassikaaslased.

Põhimõtteliselt häirib mind see seetõttu, et kool on kui vangla. Hall ja kole vangla. Lihtsalt vangid saavad paremat toitu ja neil on mugavam elu.

Ja, kuna võtmed, mis avavad välsiukse lukust (kõik ülejäänud uksed on ka reeglina lukus), on u. kolmel inimesel, kellest kaks on tudisevad vanakesed.

Ütleme, et kool läheb põlema, vanakesed põlevad sisse, võtmeruum (kus on 3. võti) on ka leekides, mis siis saab. 900 inimest põletushaavade, vingumürgituse ja muu sarnasega? Äkki isegi mõni laip? Nämm-nämm.

Igaljuhul, see on minu revolutsioon. Kui tekib 100 krooni, siis plakatid (mis on ka orkutis) lähevad kooli üles, tekitavad ärevust ning juhtkonnas pahameelt. Minu ema ütles, et linnupoeg oma pessa ei kaka. Ma päriselt ei nõustu, kui mul on plaan gümnaasiumisse jääda, siis tahan jääda kohta, kus peale sõprade ja paari kireva õpetaja, on ka normaalne keskkond.

Ja, milleks viriseda, kui on võimalus ise midagi ära teha, sõnavabadus, nagu meil siin on...

2009-11-02T06:05:00.001-08:00

Vaheaeg sai läbi. Mis polegi nii hull. Võib-olla olen mina hull, kuid kooli ma ei pelga. Pisut ei naudi ehk seda, et pean vara-vara tõusma ning koolimajas on kõik alati nii külm, mu käed lähevad lillaks ja ühes kananahaga tõusevad karvad püsti. Aga uued teadmised on toredad, ma olen neid alati suure ahnusega tarbinud, mis peaks siis tänavu teisiti olema?

Mingi reede sai teatris ka käidud. NO-s, oi too oli väga huvitav, "Kuidas seletada pilte surnud jänesele" - kõige parem, mis NO-st näinud olen ja väga stiilne teos. Huvitav, kes oli see šiki soenguga daam, kes jutustas Joseph Beuysi näituse avamisest ja surnud jänesest?

Laupäeval oli lepitav hommikusöök, mille käigus õnnestus mul maailmale tõestada, et olen tõesti see, kelle jalas on püksid.

Sügisene hääletamine kulges hämmastavalt hästi. Täiesti tasuta 3 tunniga Tartust Tallinna. Tee peal selgus, et hüva inimene, kes meid peale võttis, on ühtlasi minu isa kolleeg. Kodust läks tee edasi Vennaskonnale.

Kui kellelgi õnnestub hankida mingitmoodi film "The untold Scandal" (Korea oma), siis oleks hästi-hästi tore ja ma teeks sellele inimesele pai ja üritaks filmi endalegi nõuda. Hirmsasti huvitab, kuidas korealased lahendavad 18. sajandi Prantsusmaa õukonnaintriigide võtme ja topivad filmi tegevuse feodaal-Koreasse.

Mimmu ja Karla on ägedad. Ühel päeval tegime kooki, sõime soolapulki šokolaadiga ja vahtisime nende pool filmi. Teine kord tulid nemad meile külla, tõid mandariine ja võileivagrilli ja siis olime kõik koos rõõmsad. ^___^

Salatit süües panin liiga-liiga palju palsamiäädikat ja kõrvetasin suu ära.

Toas on külm, kuid pole hullu, ma ostsin endale musta kübara, väga stiilne olen. Kõigele tipuks käis Solveig meil Tartus külas ning tutvustasime talle kõiki toredaid kohti. Läksime Raadi staadionile, jäime sinna kinni, ronisime üle aia ning kõndisime Raadi surnuaiale, mille läheduses kohtusime kass Matiga. Mati oli üks maitsev kass - musta värvi, kollaste sapsudega. Väga sõbralik ja ronis meile kõigile sülle.

Detsembris lähen Itaaliasse. Ei tea, mis seal kõik juhtub. Äkki ei saja, äkki pole lund ka? Samas, Itaalias on vist sellel ajal vihmade periood. Oh naes!

Noral on vist (endiselt ei saa kindel olla, kuigi hiiglaslik ja meeletult puksiv kõht peaks olema märk kassipoegadest) pojad tulemas. Nii, et esitan ringis küsimuse: Kassipoega keegi?

Fenomen

2009-10-15T08:21:00.000-07:00

Tahtsin teile lihtsalt rääkida, millise tähekese ma paar päeva tagasi youtube-st leidsin.

Tema nimi on Cyndi Lauper, hetkel on ta 56-aastane aktiivne inimõiguste ja seksuaalvabaduse eest võitleja, kuid 80-datel, kui meil siin Eestis kõik kirju ja punane oli, oli see neiu oma karjääri tipul.

Miks ta mulle silma jäi? Well, tal on suht võimas hääl, aga tegelikult pole see nii põhiline. Tema ongi seksapiil. See Sirts, kellest Volmer laulis, ausõna. Temas on mingi tohutu energia, see riietus, see pilk - kõik see ajab ihukarvad püsti.

Kui midagi soovida, siis sooviksin endale võimet, et toppida 100 erinevat tooni ja värki kokku ning jääda siiski stiilseks ja kauniks. Hmm, see tekitas vajaduse musta vesti järgi...

Panen punkte.

2009-10-04T12:36:00.000-07:00

Would you gimme the key to the empire of bliss
Gimme a substance to dismiss
Everybody's searching for difference,
everybody's searching for deliverance
Gimme just another reason to live

Things you can resist things you can not
They're just framed in blood

- The 69 eyes - Framed in blood

Inimsuhete raudteerägastik on mind niiverd ära tüütanud, et ausalt öelda sooviksin pikema pausi teha ning pöörduda vaid persoonide poole, kelle mõttepagas ei lähtu vaid negatiivsete pisiemotsioonide päratuteks muutmisest ja eesmärgist olla võimalikult mitmekülgne korraga (e. siis kõigi vastu aus, viisakas, ja üldse mitte silmakirjalik - kuigi selline kooslus ei tööta).

Emotsionaalse mitmekülgsuse põhiprobleem on see, et see sisaldab endas korraga mitmekesisust positiivsete emotsioonide vallas ja samas suuri tundeid (nagu paraboolide rägastik) kõige mornimate ja halvemate mõtete juures. Ühel hetkel sa naerad, järgmisel hetkel sõimled ja ülejärgmisel nutad, et miks kõik sinu vastu nii ebaausad on.

Mõtlemata siis loomulikult kordagi selle peale, et tegelikult sõimeldakse reeglina kahel põhjusel:
a. Sa naersid üleelmine hetk nagu pöörane ja siis hakkasid inimesi sõimama.
b. Sa hakkasid inimesi sõimama ja väidad, et nemad on midagi halvasti teinud.

Ühesõnaga, olen jõudnud mõistmiseni, et:
a. enamuse inimkonna kriitikataluvus on veel väiksem kui minul (ja minul on see märkimisväärselt pisike)
b. moto "ma pigem raiskan oma närve tarbetule negativismile kui ükskõiksusele, mis päästab nii minu kui ka kõigi lähedal viibivate närvivääte" on juhtiv. Jääb juhtivaks. Ja seda ei muuda miski, sest et emotsionaalne mitmekesisus on äge!
c. Ja minu otsust ükskõikseks jääda, sest mina soovin olla neljakümneselt veel paari närviraku omanik, ei austata. Ei, see tekitab vastakaid emotsioone - omgzorz, ma just mõnitasin ja sõimasin teda, mis tal viga on, miks ta ei reageeri?

Sellel nädalal õnnestus mul päris palju kordi oma niššist väljuda. See oli hea nädal, sest ma õppisin ära paar huvitavat fakti:
a. Minu pea ainus kompleks, millest ma vast iialgi üle ei saa, on minu rinnakorvi suurus.
b. Inimesed tahavad ja naudivad tihtipeale haigettegemist eesmärgil, et tunda ennast hiiglasliku peenisega ülemtüüpidena.
c. Olles sõbralik ja üritades mitte inimestele tagasi teha - asutakse mulle absoluutselt kohe jala peale ja sõimatakse nägu täis. Sest see on see hetk, mil inimesel on võimalus oma kujuteldav peenis solvangu näol mulle näkku suruda.

Samuti õppisin ma kibekähku:
a. Olukorras, kus minul on õigus ja minu vastasel (vaidlemise puhul) on kõik argumendid otsa saanud, on tema esimene trump tuua välja fakt, et olen 15-aastane teismeline ja minu ajuripats ei tööta.
b. Inimesed ei taha kuulda tõde, ometi tahavad nad seda hirmsasti mulle näkku öelda. Kui soovin neile pajatada tõest nende endi kohta, nimetatakse mind ülbeks. Dšiish.

Järgmisel nädalal olen juba targem. Astun esmaspäeva järgnevate kogemustega:
*täiskasvanuna mina sünnipäevapidusid sellisel viisil ei korralda.
*ma ei tee väga-väga pikalt süüa.
*ma pean õppima tagasi hoidma värisevat häält, kui minult oodatakse selgeid vastuseid. See jätab liiga hüsteerilise mulje.
*Ma jälestan absoluutselt haletsust ja sellega kaasas käivat kiitust, et pisut minu enesetunnet parandada.
*Egoism on hea, altruism mitte.
*Ma ei talu faile.

Lõpetuseks ütlen oma kindla sõna selle kohta - jah, ma ei saa nõuda, et minuga alati arvestataks. Samas, kui mind pannakse kööki tööle, siis on reaalne, et minuga arvestatakse vähemalt nii palju, et kui ma terve päeva kulutan teiste heaks töötamisele, siis saan ise ka sellest tööst pisut naudingut.

Aga prioriteedid on paigas ja perekond peab alati esimesel kohal olema. Või noh, nii väidavad igasugused targad ja konservatiivsed raamatud.

Nüüd ma lähen ja kaeban Vahurile, kui rasvane ja sealjuures ääertult raske mu eluraas on.

Punkt.

Torusiil ja Kodusiil

2009-10-01T12:51:00.000-07:00

Minu üliaktiivne perekond.

Isa võitleb hetkel piltlikult öeldes tuuleveskitega. Mis seisukoha võtaksite teie? Mina näiteks pean tunnistama, et isegi, kui tegu POLEKS minu isaga, võtaksin ilmselgelt teda soosiva poosi. Miks?

Sest kõikide teiste argumendid on nii keerutavad ja totrad. Kui artikli vältel tuuakse kogu aeg välja fakti, et paratsetamooli ei saa müüa poes, sest poemüüja ei oska kliendi küsimustele vastata, siis artikli lõpus ütleb eelnevalt sellist asja väitnud mees, et tegelikult võiks kaaluda seda, et äkki paigaldaks automaadid väikeasulatesse. Mhmh, automaat sul nii väga jagab nõuandeid, mida ja kuidas.

Ise suhtun sellesse niimoodi, et riik ei tohiks orienteeruda ainult haigetele inimestele. Ravimite infolehed on reeglina hirmus-hirmus sisukad ning, kui ütleme, et aspiriini (kui verevedeldajat) soovib süüa raske südamehaigusega inimene, siis on pigem elementaarne, et antud isik ise (kuna ta on haige ja nii või naa, eeldatavasti raviarst on tema väikese pea toppinud täis tema haiguse kohta käivat infot) teab, et veresoondkonna haiguste puhul aspiriini söömine väga tark tegu pole. Kui enamus ravimimüüki puudutavat takerdub just põhiliselt selle taha kinni (jätame välja fakti, et tegelikult on tegemist lihtsalt apteekidega, kes hea meelega oma pärusmaale teisi hunte ei lase), et inimestele ei suudeta ravimi kohta käivat infot edastada, siis mulle see väga targa mulana ei kõla.

Kuna infolehed on paksud ja põhjalikud ning üldiselt tavaline ninarohi või väike mentooliga imemistablett väga mingeid kõrvalmõjusid esile ei kutsu, siis ma ei näe põhjust, et nii väga hüpata. Samas, kui see probleem tõesti nii meeletult raskeks osutub, siis miks mitte lihtsalt luua telefoniliin, mis on rahastatud riigi rahadega ja mille puhul mingi pisikene kõneminuti hind tuleb ka tülitajal maksta, et jagada 24/7 infot nende u. 10-15 käsimüügis oleva ravimi kohta.

Sessuhtes, et kui praegu apteeki külastan ja näiteks ütlen: "Tere palun mulle 10 pakki neoangiini." Siis üldiselt küsib müüja ainukese asjana minult: "Kas suhkruga või ilma?" ja ütleb summa.

Veel on toodud oluliseks argumendiks seda, et apteegid kaotavad oma kliendid ja peavad maakohtades oma patupesad sulgema =D. Ja see kõlab isegi veel-veel lollakamana. Jah, kindlasti - inimesed ostavad apteegist ainult köha-, nohurohtu ja paratsetamooli. Ei, ma ei vaidle, et neid ei osteta - kindlasti ostetakse põhiliselt just selliseid lihtsamaid käsimüügiravimeid. Aga peale selle eksisteerib Eesti turul veel meeletult palju ravimeid, mis nõuavad retsepti või, mida ei lastaks tavalisse poodi.

Ma ei tea, viimasel ajal tundub Eesti tervishoiusüsteem nii või naa jube totrana. Näiteks selle toreda uudise pärast. Ma vaatan selle väikese poisi nägu ja mul hakkab temast nii kahju, et korraks välgatas pähe isegi mõte - äkki peaks lasteonkoloogiks minema, saaks midagigi ära teha. Muidugi eriarstijärjekorrad - braavo. Tänu kärbetele tuleb aina rohkem ette juhtumeid, kus inimene vaevleb nahahaiguse käes. Kindlasti teate, kui kiiresti ja hästi levib nahaseen haige kehapinnal ja, kui nakkav on ta kõikidele lähedastele. Ja, kui sa siis ühel hommikul avastad, et oled vist hakanud põdema mingit kahtlast haigust, mis nõuaks otsest eriarstikülastust, siis pead vähemalt 2-3 nädalat ootama. Ja selle aja peale on juhtunud juba nii mõndagi. Alati võib minna muidugi lähimasse apteeki (mis reeglina asub maakohtades 5 km kaugusel) ja küsida mingit salvi või kreemi, mis leevendaks tõhusalt ekseemi sügelemist ja peataks selle leviku. Ning apteeker vastab süütu näoga: "Vabandust, retseptiravim, ei müü seda teile."

Kokkuvõttes, nagu Isa mind intervjuus tsiteeris: kui inimene soovib iseendale ohtlik olla, siis võib ta ka lihtsalt poodi minna, osta 4 pudelit torusiili ja see alla kulistada. Ja ometi - me ei kehtesta seetõttu Eestis seadust, mis sätestaks torusiiliostmiskorra selliseks: teie koju tuleb elukutseline ja eriharidusega (!!!) torumees, kes vaatab üle teie torud, kirjutab retsepti torusiilile ja siis lähete teie spetsiaalsesse poodi endale seda ostma. Ning jah, endiselt ei vähenda see võimalust, et inimene lihtsalt toppis oma karvatuusti kraanikausi torru ja tahab torusiili pudelit omandada vaid seetõttu, et sooritada eriti piinarikas enesetapp.

Was passierte?

2009-09-22T08:18:00.000-07:00

Tõlkes: Mis juhtus?

Niisiis, kust küll alustada.

Kooliaasta on alanud ülima eduga. Koolis on igav, kuid vähemalt on mul hulganisti häid raamatuid, mis suisa anuvad mind, et ma nad kätte võtaksin ja ükshaaval läbi loeksin.

Kuskil üle-eelmisel nädalavahetusel käis Tort siin. Ja ta tuli neljapäeval. See tõi endaga kaasa lõputult elevust ja muudki. Sellele järnev reede ei lähe mul iialgi meelest - Mort nõustus minuga Mangasse (keeldun seda Sakuraks nimetamast, sest viimane on palju ebaoriginaalsem ja magedam nimi kui Manga) minema. Kuigi ta pikalt praalis, kuidas ta mingil juhul ramenit ei võta ning me pärast seda kohe kindlasti hessi lähme ja burksi vitsutame. Sain tema misosupi endale ja tellisin talle pool vastumeelselt ühe doni. Lõppes Mangas käik sellega, et Mort tunnistas, et Ramen üldse mitte nii paha pole ja vitsustas terve oma loomaliha-doni ka sisse. Win for me - he likes ramen! Ja päev pärast rameni söömist küsis ta, kas äkki me mingi hetk uuesti võiks minna.

Nop on üks väga kena kohvik, mis asub Kadrioru pisikesel tänaval. Seal on jumalik laimikook, jumalik brownie ja väga viis kohv.

Ja Kadriorus on kõrge tuletorn, mis plingib ilus tuluke, see torn on nõnda kena, et kui unistuse täitumine vähegi võimaik oleks - ausõna - ma lausa elaksin seal.

Veel peaks mainima, et ma oma kallimat animeklassika koha pealt kõvasti harinud olen. "Tuulte Oru Nausikaast" ja "Printsess Mononokest" saadud elamused on nüüd ka tema kahe armsa kõrva vahel.

Tartus avastasin, et Nora (Mordi emane kass) enam nii palju mind ei kardagi.

Ja Raadi kalmistu on muide Tartu sees. Täitsa külje all. Holy f? Kuidas see küll võimalik on...

Postitus on pühendatud Karyale, kes pidevalt hüpleb ja mulle hoolsalt meelde tuletab, et ma pole ammu blogi pidanud...

Ahha, mul on nüüd punased juuksed.. Hehe.

Let's talk about AIDS

2009-09-08T09:52:00.000-07:00

Juhtus selline ebameeldiv asi, et youtubest on see reklaam täielikult kadunud. Leidsin õnneks ühe teise lingiraasukese, siit saab endiselt näha aidsi-reklaami Hitleriga.

Et äratada miljonite tähelepanu, on Saksamaa AIDSI-vastane liikumine jõudnud uuele tasandile. Nad on võtnud vana rahvakangelase Adolf Hitleri põrmu, mätsinud sellest kokku midagi zombie taolist ning toppinud pärast seda vaese Aadu reklaami hullama.

Soovitan kindlasti ise, üksi ja rahulikult need 45 sekundit ära vaadata ning kindlasti nautida.

Peale Hitleri on kampaani põhikangelased veel ka Saddam ja Stalin.

Kuigi iseenesest mina olen II maailmasõja kui sellisega leppinud ja suurt numbrit holokaustist ja muust ei tee, siis antud hetkel oskan vaid ühte öelda - võrdleme veel kord viirust, millest saab endid edukalt kaitsta lateksmehikest kasutades, ajaloosündmusega, mille eest edukalt põgenes vaid käputäis persoone.

"I’ll say this for Hitler, he at least seems capable of satisfying a woman. " - random comment ametlikult kodulehelt. He's damn right, vaadake vaid, kuidas mees rammib seda õnnetut naisterahvast.

Vaikusel on maitse.

2009-09-01T09:47:00.000-07:00

"Vabariigi presidendi abikaasa kuulutas eile soomlaste eeskujul Eestis välja koolirahu. Kui rahu oleks välja hõigatud pärast lõpuaktusi, võiks sellest veel kuidagi aru saada. Kooliaasta kõige palavamatel päevadel rahu tegemine ei lähe aga oma olemuselt kuidagi kokku kooliealiste laste elava loomuga. Samuti on väga naiivne arvata, et pärast presidendiproua rahuhüüdu õpetajad palgasõja ära jätaks."

Postimees, 04.09.1999

- Vanim koolirahu kohta leitud artikkel. Väga positiivne, nagu lugeda näete. Miks koolirahu? Well, ma andsin erinevatele lehtedele intervjuu seoses sellega ning tegelikult guugeldasin intervjuu kohta, kuid pole online väljaannetes midagi leidnud. :(

Igaljuhul, täna algas siis kool. Ja miski polegi nagu teistsugune. Ainult garderoob on muutunud eestpoolt tibukollaseks, et petta ära kaugemalt algavat hullumaja-rohelist helki, mida leidub ka koridoris.

Kell on kaheksa ja taevast katab õhtule omane kollakas valgus. Hmh.

Haana kolis ära Noarootsi, kus tal on, nagu kuulsin, 3-toaline korter kuue inimese peale. Edasine paneb vaid mõtlema, et kui palju mul on üldse võimalik teda kohata ja näha, kui tema teed käivad risti-rästi Põrsakule ja K miniga ringi sõitma. Ning usun, et ma pole ainus, kes põhiliselt selle pärast muretseb.

Kuigi jah, teised muretsevad pigem moraalsete küsimuste pärast...

Igaljuhul, vahepeal oli Jaapani larp, mis kujunes, nagu nüüd olen mõistnud, küllaltki edukaks. Liigne moodulite hulk viis selleni, et keegi ei jõudnudki väga millegagi valmis. Kuigi pean tunnistama, et Agurist ja Karyast paremaid kummitusi ei eksisteeri. Eriti Karya, kes muidu pisut introvertsena ringi luusib ja väga harva oma häält tõstab - mängu ajal, kuigi pidin teda algul julgustama, lõugas ja kiljus ta kogu aeg. Väga kavalalt lahendas kõik olukorrad ning oli muidu terava keelega.

Minu ja ema tehtud lihavardad kujunesid ürituse tippsündmuseks, mis on nauditav, kindlasti.

Praegu, pean aga kurbusega tunnistama, et mind vaevab väike igavus, sest kõik on teoreetiliselt valmis (st. mul puuduvad täielikult õpikud ja muu kraam, kuid eks on veel aega hankimiseks). Ja taevas pimeneb vaikselt.

Mis tähendab - avan puldiga televusseri. What could be better than American soap-operas? Or Oprah? xD

Keegi tõesti uskus, et ma.. saan magada?

2009-08-26T16:21:00.000-07:00

Muidugi mitte, Jaapanini on paar päeva. Kõik on peaaegu, et valmis ning muidugi peab mind vaevama suur ärevus ja unevaegus - ma ei jää lihtsalt magama. Oli ju küll aktiivne päev: vaatasin, kuidas koeralt eemaldati dreel, käisin linnas, sain nõud, ajasid asju, kleepisin asju, tegin uusi asju, proovisin kõike selga, blablabla.

Blablablabla.

Vähemalt on hea uudis see, et koeraga saab kõik korda. Amö, te üldse teate, mis temaga juhtus? Amöö, mingi.. tundmatu aeg tagasi, kui veel Tartus viibisin, helistas mu isa ja andis teada, et koer on ennast ülirängalt vigastanud ja läheb operatsioonile.

Muidugi kihutasin tagasi koju... ja avastasin, et koeraga tõesti polnud üleliia hästi. Olgu, ta oli energiline ja blah-blah, kuid seda kuni hetkeni, mil laupäeva hommikul ta opilt naases.

Damn, see oli vist minu elu üks kõige liigutavamaid hetki, kui talle tehti narkoosi süst ja ma istusin ta kõrval maas, tegin talle pai ja vaatasin, kuidas ta väga-väga vaikselt ära vajus. Siis võtsin ta oma kätele ja kandsin opi-lauale. Mis oli suht creepy. Ta kaalub 20 kg ja pean ausalt tunnistama - sellel hetkel oli tema ülilõtv keha väga kerge. Ja ta oli nii kurva näoga. Ja ma mõtlesin, et hakkan kohe nutma.. Haha!

Igaljuhul, siiamaani me ei tea, mis põhjustas 8 cm pikkuse, sügava lõikehaava tema kintsus, mille tagajärjel tehti päris palju õmblusi ning suruti talle haava dreel. Kindlasti inimesed ei tea, millega tegu, sessuhtes, et mina sain teada, millega tegu on, alles pool nädalat tagasi. Dreel on siis viis, kuidas haava kunstlikult lahti hoida. Kaks plastik toru topitakse kahelt poolt haava sisse, need jäetakse lahti. Sa süstid ühest otsast joodi-lahust sisse ning tänu gravitatsioonile tuleb too teisest välja koos lima, mäda ja verega. Wupiduu!

Jah, selline lugu siis koeraga.

Ma ei saa olla, ma ei saa magada - Larpipaanika.

Vähemalt on mängijad koos, täna käisin šoppamas.

Muidugi uudis sellest, et Veera jõuab laupäeval kell 12.00 Tallinna.. jah, see pani tegema teatud muutusi ajakavas. Wupiduu, kell kaheksa hommikul hakkan nuudleid keetma! Jee!

*hüperenergilinepätapull*

Ma nüüd räägin Vahuri ja Haanaga edasi ja siis mängin Simsi.. kuni ma lihtsalt vajun magama, et hommikul kell kaheksa tõusta, koera haava vesinikuga puhastada, haavamahla välja pressida ja siis temaga jalutada. Naastes uuesti uinuda, kuid tulutult, sest kõik helistavad mulle kogu aeg või koer vigiseb kõrval.

Having fun before the big day

2009-08-24T08:43:00.000-07:00

Ameunis Tericus says:
Kuule, kas ma tegin just väga suure vea, kui mu isale kingiti sünnipäevaks lillekimp, milles oli kapsast (vähemalt ma arvasin, et tegu oli kapsaga), ma sõin seda päris palju ja nüüd mul tulevad pidevalt maomahlad kurku?

The very best of Terry...

Mõttevälk

2009-08-15T08:20:00.000-07:00

Mort jäi väga-väga haigeks. :( Tal valutab juba üle 24 tunni kõht, umbes sealt, kust algavad soolikad. See on väga kole. Algul lootsin, et äkki on pimesool - siis oleks vähemalt loogiline seletus valule.

Aga ei, tühjagi. Iseenesest võib süüdistada selles Andrest, tema väikevenda, kellel oli äsja sooltepõletik ning kellega me paar päeva tagasi purjetamas käisime.

Igaljuhul, elu esimene kogemus seoses purjetamisega oli vaimustav. Parem kui ameerika raudtee, vähemalt juhul, kui tuul on tugev ja lained teevad möllu. Mind kaitses märja ja külma eest XXL suuruses jope, mis ulatus mulle põlvini ning koos ülipikkade käistega jättis punase, nailonist hullusärgi mulje. Millegi pärast otsustas Mordi isa võtta sirgeseljalise arvamuse, et ma kardan meeletult purjekas istuda ja mööda vett seilata. Nii, et ta andis pidevalt mõista, et ma ei tohi istuda rätsepistes ja pean tugevasti raudkangist kinni hoidma. Lalala.

Aga meeldiv kogemus oli. Tagasiteel sai pisut juttugi räägitud. Leidsin jälle ühe inimese, kes hakkas juubeldama, kui kuulis mu salaplaanist meditsiini õppima minna. Hmh, see, et osad inimesed niimoodi reageerivad, mind paitama hakkavad ja räägivad, kui tore mõte see on, paneb mind hoopiski piinlikust tundma...

Mis saab, kui ma sülitan töö peale ja lähen ülikooli õppima asja, mis ei nõua minult üleliia palju rabelemist ning ajutööd. Istun oma kolm või viis aastat ära ja olengi teadur valmis. Iseasi on muidugi see, kas ma ka mingi normaalse ja püsiva töö leian.

Oh well, igaljuhul. On tekkinud plaan gümnaasiumiks Tartu kolida, iseenesest on justnimelt see plaan olnud mul juba väga-väga pikalt. Aga nüüd, korraks, täis raevu ja indu, muutus see isegi nii reaalseks, et hakkasin Tamme Gümnaasiumi (ainuke kool Eestis, mis pakub meditsiiniharu ja praktikat TÜ-s) kodulehel uurima sisseastumisnõudmiste kohta.

Aga see selleks. Täna viivad minu pisikesed jalad mind Birgitta festivalile. "Romeo ja Julia" oma julgustava muusikaga ootab mind.

Hääletamisest nii palju, et täna Melluga tagasi Tallinna poole tulles, saime kõigepealt chrysleri peale. Ning hiljem ühe suure pereauto peale, mida juhtis tuleviku Haana, kellel oli pruun varjupaigast võetud koer. Koera nimi oli Chiili.

Tuleviku Haana oli pikk, kondine naine, kellel oli Haana soeng, punased ketsid ja, kes sõi juhtides vaarikaid. Ta polnud nii Haana kui stlaker-Kristjan, aga siiski. :)

The fields of gold

2009-08-05T16:27:00.000-07:00

Ta ütles kord, mitte väga palju aega tagasi, et mu blogi algus oli meeletult depressiivne.

Ja, et eelmine blogi oli meeletult õnnelik.

Ja tal oli õigus. Aga, kui aus olla, siis melanhoolsuse ja õnne taga peitub alati omakorda kolm-neli maski, mis avavad uued uksed ja lasevad rannale puhuma teised tuuled.

Millegipärast turgatas hetkel sõnaga "tuuled" pähe Rocca Al Mare ja see, kuidas talvel üritasin Kakumäele pääseda. Failimise tagajärjel sattusin hoopiski sillale istuma ning lavašši väikeste pestoga sööma. Jah, kõik ei lähe kindlasti nii, nagu ma plaanin.

Täna käis näiteks Haana siin, mis polnud absoluutselt plaanitud asi. Ja ma värvisin aeda ning selle tagajärjel on mu käed rohelised.

Ja siis mõistsin, et olen haigeks jäämas tänu poolkinnisele ninale, punasele kurgule ja tuikavatele meeltekohtadele. Hämmastaval kombel mõtlen hetkel sellest, et puruhaigena palaviku ja peavalu käes kannatada on meeldiv - see on selline tunne, et lamad voodil, jood teed, sa ei saa mitte mõmmigi aru ja siis lihtsalt patseerid. Mingi hetk toob isa ülikange valuvaigisti ja siis on neli või viis tundi hirmus hea olla. Ning rusikareegel on see, et pead katsuma nende tundide jooksul magama jääda, sest kui ravimi mõju lõpeb, tuikab pea taaskord vähemalt sama hullusti.

Lugesin oma blogi päris algust. Ja nüüd, seda lauset lugedes, on kõikide lugejate ainus idee: wuhuu, loeme meie ka tema blogi algust. Seetõttu mõtlen huviga, kas peaksin lause kirja jätma või kustutama, sest kui ülimalt aus olla - ma ei taha, et keegi nii kauget minevikku loeks. Mul endal on naljakas, kuid teistel mitte. Ning eelkõige peaks blogi olema meelelahutuslik.

Mis mulle meelde tuli. Kui Melian sellel ausust täis ööl, mil me poole neljani rääkisime, ütles, et mida aeg edasi, seda raskem on mulle muljet avaldada ( inglise keeles: impress). Ma ei naera enam nii kergelt, ega satu ka asjadest vaimustusse. Esimest poolt tunnistan täiega - millegipärast avaldub sooline küpsemine minu puhul põhiliselt just selles, et totakas ja haiglane huumorisoon väheneb ning ma ei naera enam kõige peale, seda põhjustab kindlasti ka see, et olen muutunud suhteliselt rahulikuks. Kuid absoluutselt ei nõustu ma sellega, et mind ei aja asjad vaimustusse.

Ei, mind vaimustab enamus maailma asjadest. Täiskuu, marss, mida võib selges õhtutaevas näha, peenisepikendajast Samehada, Neopets.. etc - neid asju on väga palju, sest ma lihtsalt olen selline. Ja mulle meeldivad konnad ka, mida suurem, seda ägedam konn.

Üks sõna eelnevalt kirja pandutest tuletas meelde, et Maria Liigerile peaks helistama ja uurima, kas ta on Jaapani meedikuna käpp.

Omg, ma ajan niisama loba, ei midagi asjalikku. Pajatan kas vanadest aegadest või niisama spekuleerin. Ning jah, uus ÕS lubab paljusid sõnu kokku kirjutada. Mul tuli just mooduliidee.

Jah, tunnistan, korraldamine vist ajab pea soojaks. Teen pausi ja lähen magama. Ja lähen magama Stingi "Fields of goldi" saatel.

Will you stay with me, will you be my love
Among the fields of barley
We'll forget the sun in his jealous sky
As we lie in the fields of gold

Bassi on liiga palju. Soovitan kuulata teda "Brüno" lõpulaulus "Dove of peace". Tervitan siinkohal Haanat, kellega täna seda laulu pool-kogemata kuulsime ja siis ei läinud see enam meelest... =)

Lõpuks ka pisut hingetõmbeaega...

2009-08-03T14:37:00.000-07:00

Jah, nüüd on mul pisike hetkeraas, kus saan vaikselt ja rahulikult hinge tõmmata ning mõelda kõige üle järele.

Mort on olnud juba pisut aega Itaalias, mis on kindlasti väga tore. Ja tegelikult - see ju ongi tore. Isegi siis, kui teda igatsen ning vahepeal soovin, et ta liigagi ruttu tagasi tuleks. Asi on selles, et nüüd (1.-8. august) on mul tervelt nädal aega, et tegeleda kõikvõimaliku stuffiga, mis on seotud mingitpidi Jaapani Larpiga.

Vaheapealsest väga rääkida ei saagi, liiga palju on juhtunud. Näiteks käisin suguvõsakokkutulekul, Juunioril ja Saaremaal. Kuid pühendan selle postituse täielikult endale ja Jaapanile ning suskan sisse pisut Mellut.

Täna langesid kõik mängu köögipoolega seonduvad pinged nullpunkti, sest maksime ära ettemaksu mängukohaomanikele ning võime nüüd ametlikult kuulutada, et "Muinaslugu Jaapanis III" toimub Tartumaal, Reolas, Kanni talus.

Ma usun, et seda tunnet, milles hetkel hõljun, suudab ette kujutada vaid inimene, kes on ise larpi korraldanud - mängijatel on lõpuks ometi koht, kus GMid on võimelised neile korralikult süüa tegema, head mängu pakkuma ning lõpuks ka magamisaseme üles sättima.

Muidugi, korraliku koha rentimine tähendas ühte lisaväljaminekut, millele me alguses väga ei mõelnudki... pidime suurendama mängumaksu PCdele 40 krooni võrra ja NPC-dele 20 krooni võrra. Hämmastaval kombel (au meie mängijatele - nad on tõesti leplikud, tublid ja head) kannatasid mängijad selle täiesti ära ning ükski mängust seetõttu ei loobunud (peale Ilmari, kes on jobu, sest antud hetkel ma tahan, et ta oleks).

Siis algasid loomulikult kohaotsingud, shit, ma pole kunagi enne nii paljusid võimalikke variante läbi tuhninud. Alustades mingitest lastelaagritest ja lõpetades mingi pärapõrguga.

Vahepeal oli isegi tunne, et "see õige" on leitud, kuid tunne oli petlik ning otsimist tuli jätkata. Kuni sattusime taevaliku variandi peale: Kanni talu. Taevalik pole see koht mitte ainult oma ilu ja privaatsuse poolest, vaid omgomgomg - asukoht. Reola asub Tartu linnast umbes 15 minutilise bussisõidu kaugusel. Ja bussipilet maksab 7-18 krooni. Nii, et teoreetiliselt saab mängija hea tahtmise juures mängul ära käia 14 krooniga (kui mängumaks välja arvata).

Viimasel ajal on siis põhiline värk olnud seoses sellega, et korraks tundus, et Meliani läpakas lendas õhku ja kaotas kõik meie mängu failid - not, õnneks mitte.

Olen viimasel ajal palju mässanud, kuivatanud igast kraami, värvinud etc. Praegu saagisin valmis Samehada sisu ning homme vast teeme selle valmis.

Kolmapäeval toimub minu pool töötuba, kus aitan osadel mängijatel, kel relvadega kogemust veel liiga vähe, pisut relvi meisterdada. NB! Karyale tuleb hankida lohvi.

Üldine süsteem on nii, mängija võtab, kas ise vajamineva materjali kaasa või maksab meile materjali ja üleliigse vaeva eest väikese sümboolse summa, mis läheb mängukassasse.

Suht normaalne süsteem minumeelest.

Eile sai lõpuks valmis ka reeglisüsteem tänu Märdi, Mellu ja teiste abiga, kes kõik olid jätnud mingi kerge jälje näiteks alkeemiasüsteemi. Kuigi.. suurem osa jälgedest hävitati või puudeti kategooriliselt ümber. Pean tunnistama, et mulle meeldib reegleid kirjutada, KUID ma jälestan järgmised viis kuud igasuguste vägijookide kirjeldamist ning süstemaatilist kirjapanekut.

Nüüd, pärast seda postitust, katsun ennast kokku võtta ning pisut rolle kirjutada - häda ja viletsust - viimasel ajal olen liiga palju kõige muuga tegelenud kui rollidega. Kuid usun, et mäng sellegipoolest kannatada ei saa... Nüüd on veel oluline, et saaks 10. kuupäevaks viimaste tüüpide käest küsida, kas nad on kindlad tulijad. Ning siis, ülejäänud 19 päeva tegeleda šoppamise, vaaritamise jms-ga.

Oh, right now I'm just le-tired.

Aga voodi on õnneks poole meetri kaugusel. ☺

PS. Aitäh Kivitsõõrile, kes võttis vaevaks ning meid pisut toetas.

2009-07-30T23:02:00.000-07:00

Hiilisin Terry blogisse kirjutama hommikul vara, tema veel magab.

Hehee, kes nüüd pätti teeb, ah?

Mort muidugi.

Mõni hetk on vahest ilusam kui teine..

2009-07-11T11:22:00.000-07:00

Eile ööst alates oli väga... ma ei tea, kas ilus on õige sõna. Või äge. Või naljakas. Kõike korraga pigem.

Pärastlõunal umbes kella kolmest kuni õhtul poole kaheteistkümneni tegime Melluga pikalt-laialt tööd. Juurde vorpisime umbes 15 moodulit ja ploti-ideed. Käisime Vanemuises, et uurida, kuidas on lugu kostüümidega, mida annaks võib-olla kasutada seoses mänguga. Läksime ehituspoodi, et uurida erinevate asjade hindu - sain sealt ühe põneva idee. Siis toidupoodi, kus panime kokku keskmise toidueelarve.

Koju jõudes tegelesime Norah Jones-i saatel mängu enesega. Panime päris palju asju kirja. Siis aga helistas Berilac ja väitis, et on üksi kodus ning tahab kompaniid. Rumaluke mainis veel, et tal on kodus palju süüa. Nojah, sinna jalad meid siis viisidki.

Vihma sadas. Aga Mellul oli vihmavari, see oli hea. Berilaci maja oli selle koha peal, kus ma alati arvanud olen, et ta olla võiks. Uskusin, et mälu petab mind ning see maja ei saa õige olla, kuid ei.. ei-ei.

Suppi ei olnud seekord. Kohvi oli. Kohvi oli ka.. vana. Aga supp (väike sisenali) oli loomulikult neli päeva vanem kui see kuulsusrikas kohvi, mille sisse ma õhtu jooksul neli-viis korda sülitasin. Haha, stupid.

Külakosti viisin ka Berrule. Kuid enne ütlesin, et esitan talle ultimaatumi - Jaapani larpile tulek selle kena ja vahva Speciali pudeli vastu. Ja tema reaktsioon oli loomulikult: "Tavai!"

Igaljuhul, alkohol oli kehv. :D Eriti selle kohta pealt, et Berilac avas Melianile veinipudeli, Mellu nuuskis seda ning võttis ühe lonksu, siis aga oigas ja tegi sada muud rõvedat häält. Berilac väitis, et vein on väga okei, siis aga märkas, et seda meeldivat jooki oli imbunud ka pisut korgi sisse, õigemini, poole korgi sisse - dadadamm, vanaks läinud märjuke.

Siis muidugi jäätise-sõda. Jee, sõda!

Igaljuhul, kunagi öösel tuli Miko, või Möku.. I dunno. Igaljuhul, umbes kella ühest kella seitsmeni mängisime monopolyt. See oli äge, kuigi minu olukord oli mängu algul ja keskel võrdlemisi nigel, siis lõpupoole hakkasid ruulima. Mul oli kolme krundi peal kolm maja - jehuu!

Miko kasutas mind seljatoena, mina teda jalatoena.

Seitsme paiku läks Melian sea kõrvale magama. Ning mina Berilaci venna voodisse.

Kella kahe paiku päeval ärgates lõhnas maja meeldivalt. Melian oli teinud palju pannkooke ning me sõime neid agaralt - nämm, nämm.

Igaljuhul! Jaapan III on tulemas!

I'm too good

2009-07-02T14:17:00.001-07:00

Greed:	Low
Gluttony:	Low
Wrath:	Medium
Sloth:	Medium
Envy:	Medium
Lust:	Medium
Pride:	Very High

Discover Your Sins - Click Here

Rohkem kade. Ja rohkem.. kiimas. Siis oleks minulikum. Vähemalt nii arvan ma ise.

Päeviku stiil on äge.

2009-06-30T05:20:00.000-07:00

22. juuni

Hommikul ehtis kogu perekond endid piduriidesse ning algas sõit Paide poole, kus pidi paari pandama minu ristiisa (keda polnud 10 aastat näinud) tütar ning tema punkarist peigmees. W00t! Tegu oli minu elu esimese pulmaga, mis osutus ääretult meeldivaks ja lõbusaks ajaveetmisviisiks. Nii, et minu meelest võiks iga päev pulma saada. SEST:

1. Seal oli väga maitsev toit, seda oli lõputult palju ning kõrvale pakkusid nad igasugu vahvaid jooke

2. Külaliste seas oli palju alternatiive, kellest üks oli 36 aastane karvik nimega onu Ott, kes sõitis ringi suure maasturiga ja omas üle keskmise pikki juukseid. Ning tal oli kitarridega lips, haha.

3. Pulmamängud ja muu kraam on fun. Nagu appike, Pulmapitser (kelleks oli Kauri eit) suudles minu tugeval nõudmisel mu kaela. Ja keegi ei pahandanud. Kuigi pisut vaadati viltu, aga noh, küllap anti ka andeks - ikkagi ju pealinna preili ja, kes teab, mis neil seal küll õpetatakse.. äkki on moodne vms.

Õhtu vast kõige olulisem osa oli see, et mind, Kauri eite ja kahte õde.. meid pandi pruuti röövima. See oli mu elu (esimene, aga siiski) lõbusaim pruudirööv. Kõigepealt hiilisime pulmamajja niimoodi sisse, et kõik teised jäid välja. Ülejäänud neiud põgenesid üles, mina keerasin välisukse lukku, jooksin trepist üles ja tassisin ruttu trepi ette ühe suure laua ja paar saunapinki - et ikka aeglustada neiu kättesaamist. Siis läksime ühte tuppa, millel oli kaks ust. Üks uks käis lukku, siis oli vahel pisike koridor ja teine, mis ei käinud. Teisele lükkasin ette kaks öökappi (jälgides jõuõla seaduspära) ning käskisin hunnikutel neiudel nende peale istuda. Pruudi peitsime nurka. Ning ise jäin valvesse ühes prügikastiga, millega ajasin peagi saabunud päästjaid eemale.

23. juuni

Pisut teistmoodi Jaanipäev see aasta, mis ei sisaldanud grillimist, kuigi kõik meie ümber seda tegid. Läksin poodi ja ostsin 400 kr eest toidukraami, kõike head ja paremat. Tegin valmis kanasalati, pakkisin kokku piknikukorvi ning asusin Tallinna Botaanikaaia poole teele. Märgin siinkohal ära, et see on kõige ilusam piknikukoht, kus vist iialgi viibinud olen. Soovitan. Linnast korjasin Mordi peale ning koos läksime edasi. Ees ootas meid sulisev Pirita jõgi, õrn päikesepaiste ja linnud. Selline Jaanipäev. Õhtu poole sõitsime tagasi ning jälgisime veel päikeseloojangut ka. W00t!

24. juuni

Magasin pea terve päeva maha. -.-'

Ära peaksin ainult märkima, et minu õde sai sünnipäevakingiks tuulerõuged. Päris äge kingitus, mida saada südasuvel ning eriti veel oma 5. sünnipäevaks.

Pean veel ära märkima, et mu imekaunil päevalillel on lõpuks tekkimas õis.

25. juuni

Elisabethi (minu väike õde) sünnipäev, kust otsustasime Mordiga põgeneda. Otsus tuli kiirelt ning äkki ja ei nõudnud meilt praktiliselt mitte midagi. Tahtsime sõita Saaremaale. Või noh, hääletada, sest olime võrdlemisi parmud. Saaremaa jäi aga ära, kolme tunni jooksul ei võetud kordagi peale.

Õnnetult ja pettununa südames väike lootuskiir, et ehk pole siiski hääletamine Eestimaal päris mõttetu, otsustasime õhtul uuesti proovida. Seekord Tartu. Pooleteist tundi ja peal. Tartust sai aga väga äkki hoopiski Viljandi. Ning teekond möödus suitsuvorsti järades ja õlu juues. Mina muidugi kurtsin ja ingusin oma selja pärast - Saaremaale proovides olid nii minu jalakaesed kui ka selg üleni ära põlenud.

Viljandis saime Alo poole, keda polnud siga-ammu näinud. See oli äge. Ta ema tegi lõputult nämmat jäätisekokteili ning elu oli üldse ilus. Öösel ei saanud selili magada. Külili oli samuti valus. Kuid sai hakkama.

26. juuni

Hommik Alo pool oli omamoodi. Selgus, et Melian läheb Tartu, nii et võiksime kindlasti temaga kokku saada ning talle isegi öömaja pakkuda. Läksime kolmekesi hääletama ning saime 10 minutiga peale. Viljandi is my lucky star - seal saab alati kibekähku ja isegi kolmekesi peale.

Autojuht oli mingi doktoritööd sooritav naine, kes oli väga emotsionaalne ning, kes läks Aloga sõnelema. Totter.

Tartus tegime grilli, jooksime mentide eest ära. Sõime panges vette kastetud saia (Hiina auruleib, wuhuu) ja jõime teed. Ning jalutasime kaks tundi öösel kodu poole. Mööda Raadi äärt, läbi Annelinna ja Luunja ning lõpuks koju. Käisime ka Annelinnas paiknevas juudisurnuaias. Appi, kui kõhe see öösiti on! Nende surnuaiakultuur on hoopiski teine kui meil nii, et aed nägi ka erinev välja. Suured mustad hauakivid ja kujud ning mõned üksikud küünlad kalmutel.. *väriseb*

27. juuni

Magasime päeva maha? -.-'

KUID! Öösel vaatasime ühte parimat ajaloolist filmi, mida näinud olen - "Caligula". See on film, mida toetas pornotööstus, kuid kus mängis kamp häid näitlejaid ning mille režissöör oli super hea. Kui te suguteid ja räiget seksi ei karda, siis soovitan vaadata.

28. juuni

Õhtul käisime Vaksi ja Mordiga toitu ostmas matka tarbeks.

Veel hilisemal õhtutunnil tulid siia Miko, Eve ja Uku, kellega pidime hakkama Mordi käe all DnD'd mängima, kuid asjalood kujunesid välja nii, et hoopis minust sai DM. Kui nüüd aus olla, siis see oli minu elu esimene demmamine ning ma jäin päris rahule. Tegin vigu, aga pole hullu, pulmadeks paraneb ära. Oluline on rohkem see, et kogu mäng oli impro ja üldse mitte nii paha minumeelest. Ma tegin paar mõttetut kohta, aga see ainult lõbustas mängijaid, ma ise vähemalt loodan nii.

29. ja 30. juuni - matkapäevad

Häda oli aga selles, et mäng ise kestis hommikul kella kuueni (hommikupäike aknast sisse paistes ülieepilist finaali mängides oli äge olla). Ning teadsime, et umbes kella kaheksa paiku peame üles ärkama, et matkama minna. Palju kohvitablette ning kaks tundi und - ma nägin värske välja.

Matk lõppes minu jaoks hämmstavalt ruttu. Viieteistkümne elatud aasta kohta on see paha, kui 20 km peale tervis läbi on ning süda nõuab suisa pekstes ja tagudes puhkust.

Oh well.. This is life. Ilm meid just väga ei soosinud, samas, ma usun, et vihmaga oleks olukord hullem olnud. 27 kraadi ja lagipähe paistev väike on vast parem kui läbimärg varustus, kleepuv nahk ja lõputult palju veresööjaid putukaid.

Küll aga pean tunnistama, et minust pole füüsiliselt meestele vastast. Ja meestematka ma enam ette võtta ei kavatse. Sest, kui olen ainukesena naine, siis peatusenõudmine on peaaegu võimatu.

Läbisime siis poole päevaga Orava rongijaam - Orava asula - Piusa - mingi wth maatee - Obinitsa teekonna. Puhkama jäime meeldiva järve äärde, kus oli ilgelt hea ujuda pärast päeva, kus olin läbi higistanud kõik oma riided. Jõime järves jäiseid jooke ja nautisime kena ilma. Väga maitsev päev oli.

Nüüd aga olen Tartus. Ja võin jätkata oma teekonnaga koju. Kaaslaseks on raamat. Ning mul on kuni laulapeoni ropult aega, et kõiki oma kalleid loomi külastada, kes mind vähegi näha on tahtnud.

Ma vihkan.. (ehk siis uus viis, kuidas maandada pingeid meeldivalt ja mänguliselt)

2009-06-21T15:50:00.000-07:00

Ma vihkan maailmavaateid, ma vihkan vaba arvamust, ma vihkan vastikuid eelarvamusi, ma vihkan suve, ma vihkan seda sitta Eesti ilma, ma vihkan traditsioone, eetikat, ma vihkan kasse, või noh, spetsiiflist kassi.

Ma vihkan oma tähelepanuvajadust. Ja ma vihkan teiste oma. Ja ma vihkan seda, et ma olen unarusse jäetud. Ja ma vihkan seda, et mind üldse jäeti. Ma vihkan tühja sõnumipostikasti ja kõneregistrit, kus viimane kõne on tehtud kolm-neli päeva tagasi. Ma vihkan seda, et ma pole tahetud. Et ma pole nõutud. Ja ma vihkan seda, et ma isegi mängisin kõik käest.

Ma vihkan üleliigseid emotsioone. Ja ma vihkan seda, et emotsionaalne terror on viinud igavese süüdimõistmiseni mu enese poolt.

Ma vihkan vihapidamist ja vihkamist. Ja ma vihkan seda lollust. Ja lõputut kära. Ja seda, et mul on plaanid. Ja ma vihkan seda, et.. ma vihkan.

Ma vihkan seda, et ma ei saa hetkel vaadata multifilmi "Siil udus", sest see eeldatavasti viiks mu täiesti endast välja. Ja ma vihkan fakti, et pean homme kell kümme tõusma.

Ametlikult vihkan ma antud hetkel ennast kui füüsilist kuju. Jah, mul on perioode, kus ma olen enesega sitaks rahul, kuid hetkel vihkan ma kogu seda rõvedat inimvaret.

Ma vihkan MSNi ja seda, et keegi kunagi ei vasta või ei saa vastuseid kätte. Ja ma vihkan seda, et ma olen küsinud sadu kordi pilti ja ma ei saa iialgi vastust. Kurat. Ja ma vihkan häid ja kaasakiskuvaid raamatuid. Sest nendest tekib see trotsiv ja kõikevihkav emotsioon.

Ja ma vihkan seda, et ma saan aru. Ja ma vihkan mente. Ja ma vihkan uusi koledaid seadusi. Ja ma vihkan seda, et mul kummitab hetkel "Bohemian Rhapsody". Ja ma vihkan mõtteid enesetapust. Ja ma vihkan üldse mõtteid. Ja ma vihkan tõsiasja, et mul on vastamisi panna A ja M. Rõve, vastik, paha, kole, õõvastav, rõlge!

Ja ma vihkan seda, et mul soovitati magama minna. Sest ma vihkan ühtlasi fakti, et olen ise juba tunde sellest mõelnud, kuid pole aega olnud.

Kahte isikut ja ühte asja ma ei vihka. Nad on pingemaandajad.

~*~

Nüüd ei tasu arvata või loota, et ma tõesti vihkan või jälestan eespool nimetatud esemeid, nähtusi, asju. Ei, kindlasti mitte. Võimalik, et ma ei salli neid ja sooviksin neist vabaneda, kuid siin maailmas vihkan ma õige väheseid asju, millest ühtegi isegi nimetada ei oska.

Nonii, tuleb välja, et see on peen ja peeldiv pingetemaandamine.

Ning ma üldse ei imesta, kui hommikuks olen mõistnud, kui totter see on ning hävitan postituse ühe lihtsa hiire-klikiga.

(jah, midagi jäi mainimata)

Kodusõda

2009-06-19T05:38:00.000-07:00

Miks köögis lõhkusid nõud kui sind suudlesin ma?

Ei, antud lausel pole mingit seost minu koduse (või poolkoduse, olenevalt asukohast) olukorraga. Käisin hoopiski Singer Vingeri kontsertil, mida soojendasid Tartu linnapea ja Tannu. Tartu linnapeale annan ma kõik andeks, sest ta on puine poliitik, kes armastab väga heavy rocki ja teeb ka vastavat bändi (kuigi sitasti, aga pole hullu). Kusjuures, kui nüüd päris aus olla - pole aimugi, kes hetkel Tartu linnapea on, sessuhtes et kunagi oli Jänes ning tema jäi meelde ainuüksi seetõttu, et ta on emane ja talle on perenimeks Jänes.

Igaljuhul, Tannu on naljakas. Ta on tüüpiline. Pole paremat omadussõna, et The Suni iseloomustada. "Tüüpiline" kuigi paari väga meeldiva looga. Näiteks "Ohtlik naine". Kuid üldiselt oli Tanel selline, et mina eelistasin istuda ning lugeda oma ülihead raamatut "Taeva võrk on lai". Täna bussiga koju sõites teen lõpu peale sellele kirjatükile.

Niisiis, Sinku oli vahva. Lõpupoole haarasin Mordil käest ning jooksin temaga lava ette, et röökida ja vinguda kaasa nende lüürikat. Oh, mis massimanipulatsioon. Vabastav ja meeldiv tunne, sest just seda ma kontsertilt ootasingi.

Hiljem veel kõik koos isand Vaksiga undergroundi, kus joodi ära kolm liitrit õlut, kuid seda vaatasin ma lihtsalt pealt, sest no kuulge - minul oli Kelluke. Igaljuhul, kolm liitrit õlut mõjusid joovastavalt ning õigepea pidin kõiges oma peremeestega nõustuma. Ärge küsige.

Nüüd lähen ja teen ennast ilusaks. Sest ta tuleb varsti koeraga jalutamast. Ja siis on kena, kui ilus olen. Hihi.

Suve ilmad, suve asjad. Suvel pole asju, ta on parm.

2009-06-11T11:38:00.000-07:00

Vahepeal põikasin Tartu, kadusin suisa ära. Väga äkki. Keegi ei teadnudki.

Ehk mõistate.. või noh, üritage mõista - süda kutsus, mis muud.

Koer kadus ära, Koer on praktiliselt minu kõige parem sõber. Ja kahtlemata minu lemmikkoer. Kadunud juba kaks tundi, veel ei muretse - tuleb alati ise tagasi. Või noh, alati.. on see nii kindel fakt, millele toetuda?

"Teisele rannale" loetud, hetkel ahmin teist päeva (õgitud on juba 200 lehekülge) raamatut nimega "Taeva võrk on lai".

I'd be rather Hitler than dead.. oh wait... Noo, Hitler is already dead! T..T

Edit: Ps. Koer tuli koju, oli väga mullane. Ja sõi terve süldi. Pätt. =)

Ublauauauauu

2009-06-06T15:33:00.000-07:00

Täna, õigemini eile (sest nüüd on juba tund ja kolmkümmend kolm minutit kestnud uus päev), käisin mina vaatamas esimest korda oma elus jalgpalli. Ja seda kohe 1. liigamängul suurel-suurel Lilleküla staadionil. Kindlasti oli elamus meeldiv ja mannetult naljakas, sest hohoho - lõpuks oleme ka meie leidnud ÜHEGI meeskonna, kes on veel halvem jalgpallimängija kui meie - Ekvatoriaal Guinea (?). Mängus jagati üks punane kaart ja hulgaliselt kollseid, minu, Vaksi ja Hendriku taga patseerisid üüratult kogukad jalgpallifännid ja mina sõin küüslauguleibu, mis siis, et Vaks enamuse ise nahka pani.

Vabandan oma rohkma stiili pärast ja muudki veel. Kõik on tingitud liiga varasest kellaajast ja faktist, et olen juba kõvasti üle viieteistkümne tunni üleval olnud. Minule endale tundub, et kirjutan sama hästi kui mõni Nobeli kirjanduspreemia tüüp ja mulle võidaks siiralt kohe praegu see preemia kätte anda, kuid oh ei, olen nagu Jaan Kross - oma eluajal seda preemiat ma ei saa. Mkm. Mkm.. Ja pärast surma ka mitte.

Head-ööd.

Respekt dudes.

Midagi positiivset..

2009-05-28T01:33:00.000-07:00

Jookseme võilillepõllul

ja miski meid ei pea
Minu jalgade rütmis
nüüd oma samme sea
Ja meil pole kiiret,
ei kuhugi jõudma pea
Sooja päikese kiirtes
nüüd meil on olla hea

Võilillepõllul naerame-naerame-naerame

Alustuseks.. damn, ma ei teagi, millega alustada. Viimasel ajal on olnud nii-nii palju meeldivaid ja vähem meeldivaid pisiasju, et nad kõik moodustavad mingi terviku, kuid vaatamata kõigele on see tervik kuidagi pehme ja lai.

Ma olen näinud viimase paari päeva jooksul kolme oravat (Oo, mitmetele tundub nüüd, et olen hull). Esimest nägin teel kooli, ühel ilusal hommikul, mil tundsin esimest korda suve lõhna. Kas teate, milline on see on? Selline.. kirjeldamatu, kuid võin siiski proovida. Selles lõhnas on tunda ümbritsevat rohelust, päriselt ka - seda hõngu sisse ahmides võid kasvõi silmad kinni tunda, et kõik on läheduses värske ja roheline. Rohelisusse on peidetud veel õitsvad sirelid, lendlevate õitega toomingas (mis ajab iga kord, kui suve nuusin, nina vesiseks, aga sellest pole lugu!), pehme-roosad õunapuud ja uute käbide ning okastega kuused, männid. Olete söönud kunagi värskeid kuuseokkaid? Need on nagu sidrun ja helerohelised. Ning nende hõng levib igale poole. Ning suve lõhna headuse kroonib see, et temas on üüratu värskus ja tilgake niiskust - ta on selline paks ja tungib ninast otse pähe. "ei saa nuuski, unes ehk on lõhngi sul, tuule käes hõng mu ümber hõljub küll, meenub suudlus - läbi nina pähe lõi, sinu üleni mu südamesse tõi." - Kosmikute laulusõnad, täpsemalt minu lemmiklaulu. Ma olen selle salmi kunagi juba siia postitanud, kuid nüüd siis uuesti.

Oravate jutt jäi nüüd pooleli. Korra kiikasin oma rõduaknast välja ja nägin, et minust umbes kolme meetri kaugusel jookseb orav mööda traati. Ning kolmas kohtumine Loodusega oli kõige omapärasem, kõndisin Vanaema juurest bussipeatusesse, kuna läbi metsa on lühem tee, valisin loomulikult selle. Ja, mis ma näen - minust kahe meetri kaugusel jookseb orav mööda maad siia-sinna, vahepeal jääb seisma, mõtleb pisut ja siis silkab kohe edasi. Jäin seisma ning jälgisin teda, lõpuks ta märkas mind, vaatas ülimalt (ülimalt!) asjaliku näoga ja, kui astusin sammu lähemale, lahkus väga graatsiliselt läheduses oleva männi otsa. Ta oli nii äge. Ma ei tea, aga tema nägemine oli siiralt ka vaffa.

Siis olen ma veel viimased kaks päeva mässanud oma kollaažiga. Meil anti kunstis kunagi talvel mõnus ülesanne, teha korralik (soovitavalt ruumiline) kollaaž oma nukumajast. Mina alustasin siis kanajalgadel ökomaja tegemisega, kuid tänu sellele, et õpetaja haigestus kopsupõletikku päris mitmeks kuuks, jõudsin tunnis valmis ainult maja all oleva muru ja kaks kanajalga. Nüüd siis jätkan asjaga. Kuna ma pole väga ruumilise mõtlemisega (peaksite nägema, kuidas ma lahendan geomeetriaga ja prismadega seotud ülesandeid - iga ülesande juures on vähemalt kolm eskiisi) on see kunstiline proov võrdlemisi raske, kuid selle kallal nokitseda on nämma-nämma.

Hetkeseisuga on valmis juba üks tuba ja maja üldiselt. Oleksin juba kaugemal, kuid üheski ajakirjas, mis mul lõikamiseks olemas on, pole ühtegi kuradi akent. -.- See lihtsalt nõuab seda pettunud smaili.

Kooliga on nii palju, et kaheksandale klassile panin punkti. Ja isegi see jamamine ei ole võrreldav viiendas klassis ületatud raskustega, kus igapäevane koledus oli kolm tundi isaga matemaatika õppimine. Sest ma vannun - mulle ei jõudnud kohale isegi see, kuidas tuua x-i sulgude ette. Ning antud klassi tasemetöös olin ma lihtsalt laisalt pähe tuupinud, kuidas seda teha ja minu peas polnud kübetki loogikat. Nii, et jah - siiamaani on mu elu kõige raskem klass olnud 5. Ma õppisin korralikult ja eeskujulikult igaks tööks, arvestuseks ja muuks sääraseks.

Ja nüüd, kaheksandas läks pea lahti - damn, ma armastan teoreemide tõestamist, valemite soetamist ja kõike muud. See on nii mõnus, sest äkki läks pea lahti - süsteemid, geomeetria ja kõik muu on imeline. Ja matemaatika ning keemia on vist mu lemmikained.

Igaljuhul, vaatamata minu tohutule laiskusele - kaheksanda klassi lõpetan ma kõikide viitega. Saksa keele eksami sain viie, eesti keele kah ning matemaatika nelja, mis on häbiasi, sest see oleks pidanud küll viis olema.

Hetkel vestlen ma Juuli tütre Evaga ajaloost, holokaustist ja muudest asjadest. Tema ei usu, et holokausti polnud, mina ka ei usu, kuid vaidlen siiski vastu - vaielda on lõbus. Ta elas aastakese Saksamaal ja nüüd selgitab mulle, kuidas sakslased sellesse suhtuvad - alandlikult ja häbistatult.
Nüüd seletab Berlini ühest holokausti mälestusmärgist, mis kõlab ägedalt. Tahab ka Auschwitzi minna - tubli tüdruk, mina tahan ka. Tal on homme ajalooriigieksam, kuid ta uskus siiralt, et enamuse vabadussõja vägedest moodustasid koolipoisid. Wuhuu.. 50 000 koolipoissi? Mida meie vabariigi noortele küll õpetatakse..

Järgmine positiivne ja ilus asi on minu päevalill, kes on nüüd juba 85 cm pikk, paari nädalaga visanud koguni kolmkümmend sentimeetrit. Õit pole, küll saab - aega on terve suvi. Basiilik pole enam katkutud ja räsitud. Ka tema on muutunud heleroheliseks puhmaks.

Ja rääkides asjadest edasi. Eile oli üks imekena päevake, sest õhtul läksin ma isa ja autoga sõitma. Isa viis mu ühele ägedale rajale. Ning esimest korda sõitsin ma korralikult autoga ringi - oioi, see oli ilgelt äge! Nagu väga äge. Käike veel ei vahetanud (kardan pisut), aga nüüd on juba järjekord selge: sidur alla, kontrollin, kas käik on väljas, süüde sisse, esimene käik sisse (tõmban käigukangi üles, lükkan täitsa vasakule ja siis jõnksuga üles), käsipidur üles, vaikselt tõstan siduri üles, gaasi ei suru, auto liigub ise edasi - tadamm! Need 9 punkti on ülivajalikud, et saada auto kohapealt liikuma. Ühe korra suretasin ka mootori välja - klassika. Pidurdan juba pisut paremini kui enne - enam ei tee rõvedaid jõnkse. Ja nüüd tean, et selleks, et pidurdada, tuleb sidur alla suruda - olen ägenz. Ja üle suurte telliskivide ei tohi sõita Ford Mondeoga - liiga madal põhi.

Aga kõige ilusam asi tänase öö juures oli mu unenägu, üle pika aja ma siis ei mõistnudki, et tegu on unega. Lucid dreaming on viimasel ajal minu unede põhiteema - alati saan aru, et tegu pole reaalsusega ning ei karda kõrghoonetest kukkumist ning automaatidega tüüpide eest minema jooksmist. Asi toimus Curu järgmisel larpil, mis millegipärast leidis aset Taani pealinnas. Ma olen seal käinud ja miskitõttu jäi mulle meelde just see raekoda (kuigi sellest reisist on möödas kuus aastat ning ma ei uskunud, et ma mäletan seda hoonet..), mille lähedal toimus ka larp. See uni oli kena, mulle tuli jälle meelde, et kõik algab iseendast. Ja pärast kõiki neid katsumusi - küll tekib aega, mil ei pea kella vaatama. Sest vabandust, ma olen nii paganama tüdinud sellest, et ma olen kogu kooliaasta pidanud pidevalt kella jälgima - aitab, täna ma juba ei teinud seda. =D Kooli ei läinud ja olen viimased neli tundi patseerinud mööda maja ringi helerohelise öösärgiga, mille peal on lilla hiir - haha.

Ära peaksin mainima ühe ilusa asja. Tartus on hiiglaslik võilillepõld, kus me istusime ning ma punusin seal oma esimese pärja. Nii ilus oli. Oleks vaid nii olnud, et kellad oleksid kadunud või katki - siis poleks pidanud vaatama. Oleks paremgi olnud.

Ja lõpetuseks - everyone's a little bit racist!

Oo, nii äge video.

2009-05-17T12:27:00.001-07:00

The girl who dreams.

2009-05-17T07:59:00.000-07:00

Mu elu on üks hämmastav ülla-muna, mille sees on rohkem kinke ja nänni, mis ületavad igaljuhul kollases topsikeses oleva plastmassjublaka, mille on vorpinud kokku õnnetud Hiina lapsed. Jee!

Tänasega, mis on siis 17. mai, on minu päevalill kasvanud 53 cm kõrguseks. Hämmastav, seda ta on sellise pikkuse visanud täpselt 1 kuu ja 10 päevaga. Lehti on tal 15, kuid mingeid märke suureks kuldkollasest õiest (mida ma ausalt öelda kõige rohkem ootan) antud hetkel pole. Päevalille nimi on Päevalill. Kui vaimuvaene. Ta kasvab suures kuldkollases potis ja on kindlapeale õnnelik. Täna pean lõikama talle vineerist kepid ja talle kaks tuge panema, sest ta näeb täpselt selline välja, et ei talu enam väga oma raskust.

Hämmastav, mu mõttel on jõudu. Ja Eurovisiooni võitis Norra, kelle laulja on Enrique Iglesiasase (selline kirjapilt on õige?), Dima Bilani ja Kristjan Kasearu väike karvatu koopia. Kuid seda peab küll tunnistama, et ülimalt kaval on võtta endale väike nukker ukrainlane lauljaks, kes paralleelselt ajab hulluks kõik emased. Panna talle taustaks hüplema mingid tüübid Vene rahvatantsuelementidega värki. Ning lugu ise kirjutada armastusest, kus taustaks mängib juudi rahvaviis. Ja, nagu me kõik teame - juudid ning nende rõõmsamate lugude viisid on ülimalt meeldejäävad ja hakkavad kohe kummitama. Mina ka muide olen terve päeva ümisenud ja laulnud seda võidulaulu. Kuid ei, minu mõttejõul pole sellega mingit pistmist. =)

Antud hetkel häirib mind hämmastavalt see, et kõik inimesed on vist nii naiivsed, et internetis olles klikkavad igale pop-upile ning, kui MSNs saadab mõni nende eestlasest sõber (kes ise on loomulikult offline) mingi veidra lingi ja paneb alla inglise keelse teksti või hunniku smaile - siis palun väga, enamus klikkavad heausklikult sellele. Ühesõnaga, mulle saadavad kõik viimasel ajal neid rõvedaid linke ja viiruseid. Ja nüüd on asi eriti hulluks läinud - seda tehakse iga kolme minuti tagant. Äge.. vist.

Muuseumi öö, kas läbikukkumine või suur õnnestumine? Hm, kahetimõistetav. Suur õnnestumine sedapidi, et inimesi oli hämmastavalt palju ja kõik trügisid hirmsasti kõikvõimalikele tasuta ekskursioonidele ja kontsertitele. Minnes Hendrikuga/Mordiga (Damn, ma avastasin, et osad inimesed ei saa aru, kellest räägin, kui eda päris nimega kutsun) Energiakeskusesse, ootas meid ees rahvast puupüsti täis maja. Kuna asutus oli juba paar tundi lahti olnud, oli hullunud rahvas väga mitmed füüsikaimed ära lõhkunud. Ja nii oligi, tüüpiline perepäev - tuleb laps mingi masina juurde ja taob nuppu, mis selle tööle peaks panema, nähes, et nupp ei reageeri, tuleb nördinud näoga pereema ja taob ka nuppu, kuna loomulikult masin ei lähe tööle seetõttu, et ta on lapsevanem, tuleb kutsuda ka kurja näoga isa, kes samuti katsub oma õnne ning taob nuppu. Nii ongi. Seda, et atraktsioon on katki, mõitsetakse pärast viie-minutilist nuputagumist. Rääkimata siis sellest, et kõik astuvad kõigile jala peale, lapsed röögivad, vanemad lällavad, õhku on vähe ja niigi kolmekümne aastased masinad teevad oma viimased hingetõmbed.

Jah, selle rahvamassi koha pealt oli see kultuuririkas öö korraga tohutu läbikukkumine ja samas ka kindlasti suur õnnestumine. Minumeelest aga igav ja kohati ebameeldiv. Olen Hendriku kõrval õppinud ära ühe kohati kasutu asja - ma ei talu enam suurt ja rõvedat rahvamassi. Nii, et isegi hullud päevad, kus kõigest 200 kr/kg saab peldikupaberit osta, mõjuvad mulle tülgastavalt.

Reedel jalutasime mööda mereäärt ja see oli ilus, sest päike loojus ning olime täitsa kahekesi ja ilma mingi kiirustamiseta, mida polnud juba õige mitu nädalavahetust olnud. Ja Hendrik tegi mulle ägeda üllatuse, mille mõistmine võttis minu tohutu intelligentsi juures mõned minutid ja kümme vihjet aega. Aga see polnud üldse hull, sest kui vihjetele pihta sain, kiljatasin küll üllatunult.

Täna jäime pärast ohtralt peksmist (mina teda telekapuldiga pähe, tema mind kümne näpuga roiete vahele) ja kaklemist raskelt magama üksteise kaissu. Ja seda kohe mitmeks tunniks, nii et ärkasime alles uksekella peale. Väga armas. Isa ostis mulle TÜ vastas olevast putkast 15 kr eest kuldkollase tibu, kes töötab vedrumootori peal ning hüppab ringi. Otšen stilnõi.

Tulev koolinädal tuleb raske, kaks aastalõputööd läbitud, üks veel minna. Viimane on matemaatika. Selle nädala plaan on tõesti "ganz anstrengend" (tõlkes: väga katsumusterohke). Kuigi asja päästab see, et saksa keele eksami sain ma viie ning tänu sellele kinkis ema mulle suure Evald Okase kunstialbumi, mis sisaldab nii tema elulugu, kui ka töid. Imeline, kas pole? *winkwink*

Esmaspäeval on suur geograafia töö. Teisipäeval matemaatika tasemetöö. Kolmapäeval vene keeles kontrolltöö, millest oleneb mu aastahinne, aga häda on selles, et ma absoluutselt pole teemat õppinud. Kolmapäevaks on ka eesti keeles uurimustöö ja see on lihtsalt äge, sest samal ajal, kui teised võtsid teemad nagu näiteks: "Õpilaste rahulolu sööklatoiduga" ja "Millega tegeleb üks kaheksanda klassi õpilane oma vabal ajal", nurusin mina õpetajalt seda, et võiksin teema ise valida. Ja valisingi. Ja ekstra sellise teema, mille puhul klassikaaslaste küsitlemine on üks naljakas ja vahva tegevus: "Kui hästi tunneb üks 8. klassi õpilane oma keha, seksuaalsust ja sellega seonduvaid müüte ja avalikku teavet". Neljapäevaks on bioloogias uurimustöö, raisk, ma vihkan grupitöid kohati, see eeldab, et kõik inimesed peavad pärast kooli rõõmsalt kokku tulema ja siis mingit tööd tegema. Ehk siis - leidma endale oma kallis päevaplaanis auk, mis sobiks paralleelselt kõigile viiele inimesele ja siis leidma mingi koha, kuhu nad kõik ära mahuksid ja interneti ja töövahendid etc. Ja siis tegema mingit närust tööd teemal "Inimühiskonnaga seonduvad probleemid" minu grupp pidi vist lahkama puhta joogivee jama. Böö.

Igaljuhul, vaatamata kõigele, mis vähegi raske tundub, on elu tegelikult ju ilus. Ja hea. Ning, kui su kõrval kasvõi kolm päeva nädalas, saab olla sinu kallis inimene, siis pole ju häda midagi. Eksole?

Asi algab ju siiski suhtumisest ja inimesest endast. Ning kool on väheoluline. Vähemalt 8. ja 11. klassi puhul.

köhatus

2009-05-11T23:07:00.001-07:00

Kell on siis antud hetkel täpselt 9.06, mis on äärmiselt äge.

Ma olen koolis istunud tund ja kuus minutit. Veel ägedam. Ausaltöelda veedan ma hetkel oma kaunist saksa keele tundi kooli arvutiklassis ja vaatame kõik koos mingeid Saksamaal toodetud lühifilme. Antud hetkel käib esimene film, kus etendavad tõelist traagikat Oma (eesti keeles Vanaema) ja tema Enkelkind (lapselaps). Väga armas.

Ma ei pööra sellele oluliselt palju tähelepanu, pigem heietan siin kõikvõimalikest asjadest, millega olen viimased nädal aega tegelenud.

Kõige olulisem uudis on ilmselgelt see, et ma pesin oma koera ära. Nüüd ta on puhas, väga pehme ja läikiva karvaga. Ma polnud teda kolm aastat pesnud. Ja mitte seetõttu, et olen vastik koerapiinaja. Mu koeral on nimelt kolmekordne aluskarv, mis tähendab, et iga kord, kui otsustad teda kodus pesta, on enneolematult suur võimalus, et tema nahk läheb hauduma ja ta jääb kohutavalt haigeks. Mis on ju väga kurb.

Aga seekord ei jäänud. Ja ta ei osutanud erilist vastupanu ka siis, kui teda vanni tõstsin. Pesemise ajal andis ta ainult väga alandlikult märku sellest, et talle ei meeldi minu tegevus, nimelt tegi ta häälitsuse, mis kirjapanduna kõlaks umbes niimoodi: "Mööu..mööu, wiiu-wiiu."
Jah, klass omaette.

Peale koera pesemise oli veel Vahuri sünnipäev, mille käigus olin ma ütlemata pikalt magamata ja ei lasknud ka sünnipäevalapsel magada. Sest hetkel, mil ta magama üritas minna, hakkasin ma temaga rääkima. Ja vestlus kestis kaks tundi, kuuest kaheksani.

Ning pärast seda oli kiire põige "Kuuma Tassi", et süüa kell kaheksa suur hommikusöök ühes kuuma kohvi ja hea seltskonnaga - minu Mordiga nimelt.

Hiljem patseerisime Ihastes ja tegime veesõda, mille käigus kogu tema maja ujus ning tema ema oli maruvihane. Loomulik kadu?

Selle nädalavahetuse huvitav ja köitev avastus oli loomulikult see, et ma mõistsin, et ma olen tüdinud.. inimestest. Väga mitmetest sealjuures. Mitte kõigist.. muidugi mitte! Ma armastan head seltskonda ja huvitavaid vestlusi. Aga, kui spetsiifiliseks minna, siis olen tüdinud nendest üüratult "tarkadest" Tartu persoonidest. Nende ääretust ülbusest, nende pesemata juustest, nende õelusest, nende haiglasest vajadusest klatšida kõike, mis vähegi liigub ja sellest, et neil on VEEL vähem enesekriitikat kui minul. Ja see juba on midagi.

Muidugi mitte kõigist, on nii palju toredaid, keda ma ei tunne, kellega ei suhtle. Ja on ka toredaid, kellega suhtlen, kuid kes ei tekita minus sellist haiglast ja tülpinud tunnet.

Viimasel ajal naudin rohkem lihtsat seltskonda, mis ei pea vaimuhaigusi intelligentsi üheks tunnuseks ja on sealjuures (hämmastav, või mis?) sama-sama targad. Lihtsalt teistmoodi. Ja hämmastav on see, et kui inimene ei soovi tingimata ülikooli minna ja ei oma pikki juukseid, võib ta ikkagi näha maailma ülieriliselt ja tunnetada asju ehk isegi kohati huvitavamalt kui kõik need pikkade juustega ambitsioonikad laiskvorstid.

Seda postitust olen ma vorpinud kokku pikalt. Ja palju jäi ütlemata, sest tund saab kohe otsa.

9.26 Täpselt kakskümmend minutit.

Saigi korda. Probleem on läbi. Oravale meeldivad käbid.

2009-05-06T08:29:00.000-07:00

She's special.

Tere, me olen kurb Naeris, keda hetkel ei huvita mitte kellegi suhteprobleemid, nii et kui sul voodis ei tõuse, pöördu üliabivalmi dr. Seksi poole.

2009-05-05T13:42:00.000-07:00

She loved him yesterday
Yesterday's over
I said okay
That's all right

"Periklesest" oli kitkutud välja ohtralt Shakespeare-i ja toodud ta Bollywoodi stiilis lavastusse. Omapärane, ei vajanud mõttetööd ja läbi selle nauditav. Soovitan neile, kes tahavad naerda nõmeduste üle ja on pärast pikka päeva nõus kultuuri ammutma ainult läbi lihtsate asjade.

Tahtsin lihtsalt öelda seda. Muidu mul väga jututuju pole.

Marutaudis siga, tal on küll mitu viga.

2009-05-03T10:01:00.000-07:00

Kass oli hetk tagasi minu laua peal ning toetus sooja läpaka vastu ja nurrus nagu väike lõvi. Väga armas. Ja huvitav, ta pole kunagi enne täiesti suvalisel hetkel nurrunud.

Pärast pikemat diskussiooni oma vanematega, mis juhtus täna tänu sellele, et sõitsime kõik ühes autos tagasi Tallinna, on mul taaskord tunne, et appi, tagurlus ja konservatism imevad.

Jah, taaskord võivad kõik vähegi mõistlikud (kellegi jaoks kindlasti) inimesed lüüa käega ja võtta seda kui tõsiasja - ma võin vabalt olla haiglane puberteet, kes mässumeelsusega üritab võidelda süsteemi vastu.

Igaljuhul, kindlasti mitmed teavad, et mu perekond on võrdlemisi tõsiusklik. Luterlased. Igaljuhul, kasvatati ka mind võrdlemisi kristliku maailmavaate järgi, hariti ja õpetati tundma piiblit. Kui olin kümme või üksteist lugesin esimest korda päris ise ka piibli läbi.

Perekonnas on see tõsiusklik tüüp minu ema, ta kulutab päevas umbes 45 minutit palvetamisele. Mort ütles ükskord selle peale: "Ohoh, ainuke aeg päevas, kui ta tõesti teistele head soovib." Sellega ma otseselt ei nõustu, palvetamine on meditatsioon, see on tegelikult väga rahulik ja mõnus, pluss veel kergendab inimese muret, kui ta tõesti suudab ette kujutada, et kusagil kõrgemal keegi suur ja võimas kuuleb tema appikarjeid ja kaitseb kõiki neid, kelle eest ta palub.

Vanemad on altari ees laulatatud, isa on ristitud. Mina ja mu viie-aastane õde samuti. Mind ristiti vist umbes siis, kui olin neli, mäletan seda päeva hästi, äge päev oli. Mul oli väga ilus kleit.

Kuid asjajuurde minnes hakkasin oma meelt muutma aasta aega tagasi, kui lõpuks mõtlesin sügavamalt ja suureplaaniliselt kristluse kui usu üle järele. Muidugi jõudsin ma kümnetele ja sadadele mõtetele. Ja pärast pooleaastast mõtlemist mõistsin ma, et ma ei taha/suuda olla kristlane.

Sellel on palju põhjuseid. Minumeelest on kristlus kohati väga hea usk, teistele inimestele nende tegude andestamine on suur ja raske kunst ja, kui inimene tõesti suudab andestada inimesele, kes talle pikalt käkki on keeranud, saab tema süda kergemaks, närvirakke kulub vähem ja muidu on ka mõnusam olla - see on ju kõik õige, teaduski kinnitab seda.

Aga mind häirib see, et 21. sajandil keelatakse nii paljudes maades vaba armastus inimeste vahel. Nagu, appi.. me üritame siin käima saada termotuumareaktsiooni ja Itaalias ei lubata katoliiklasest vägistamisohvril teha aborti, sest see on Jumala tahe. See, et paar värdjat teda kurjasti kasutasid ja talle igatepidi haiget tegid on Jumala tahe. Ja laps, kes siia ilma sünnib, kuigi teda ei taheta ega armastata, on Jumala tahe! See on haiglane.

Ja muidugi see, et kondoomid muudavad AIDSI probleemi vaid hullemaks (ka vist paavsti ülihea väljaütlemine). Kuigi jah, selles lauses on mingi tõepõhi, kui kondoome poleks, siis inimesed ei julgeks üldse võõrastega seksida ja see vähendaks oluliselt seksi maailmas ja läbi selle kasvataks inimeste stressi ja kiima. Aga, kuna inimene on mõtlev ja ülikaval olevus, leitaks kindlasti mingi muu lahendus mitteseksimisele.

Igaljuhul, kogu see keelamine ja käskimine on võrdlemisi vananenud. Ning täna autotagaistmel üritasin ma vist juba viiendat korda teatada oma vanematele, et olen pigem ateist kui kristlane. Mille peale ütles mu isa: "See on väga paha!" ning mu ema nõustus sellega täielikult.

Arvestades seda, et olen üritanud konkreetselt viis korda neile seletada, et miks peaksin ma nimetama ennast kristlaseks, kui ma patustan kogu aeg ja absoluutselt ei täida vastava usu käske (vähemalt teen mitut surmapattu). Üldiselt on nende reaktsioon sama ning pärast seda vaatavad nad üksteisele otsa ja teevad teatavaks, et ma olen lihtsalt väga noor ja rumal (ehk siis haiglane puberteet - sest nemad on ühed nendest mustervanematest, kes üritavad enese tegemata tööd puberteedi kaela ajada)

Ja viimane asi, mis mind eriti häirib. Need kaks, intelligentset, kõrgel ametikohal olevat tõsikristlast.. ja see, kui vähe teavad need kaks satanismist kui usust. Nad arvavad, et neitsiveri, inimeste tapmine ja kõik see on tõesti tõsi ja täiesti reaalne. Kindlasti on isendeid, kes korraldavad orgiaid etc. Aga see pole kohustuslik. Ega ka mitte eesmärk. Vähemalt minumeelest.

Minu ema ainuke asi, kuidas ta põhjendab mingeid asju, miks Jumal ühte või teist nii teeb või miks paavst mõnda asja nii lollilt kommenteerib, on see, et ta võtab mingi suvalise, arhailise tsitaadi piiblist ja teeb selle teatavaks. Ja, kui küsin argumente või seletusi, vaatab ta mind kui pidalitõbist ja vahest põhjendab ka oma arvamust. Kuid mitte eriti hästi ja edukalt.

Igaljuhul, satanism kui usk mind absoluutselt ei köida. Ma eelistan mingit liiki ateiste.

Kuid kõik minu tuttavad ja sõbrad, kes on satanistid või ennast millegi selle sarnaseks nimetavad (neid pole palju, kuid siiski), on ülimalt intelligentsed, toredad, viisakad ja respekteerivad inimesed. Muidugi on ka neil omad suured ja väiksemad vead, kuid see on loomulik. Ja ma pole kunagi enne tundnud sellist sõbralikku suhtumist oma usku (ajal, mil olin luterlane), kui seda näitas üles üks satanist.

Kui ma küsisin, et kas teda ei häiri see, et olen kristlane, vastas ta mulle, et väga paljusid häirib see, et tema on satanist ning, et teda mõnitatakse ja tema suhtes näitakse pidevalt üles vaenu. Miks peaks ta siis midagi sellist näitama üles mõne teise vastu? Ja ma tundsin samastumist, seda oli nii tohutult palju, et mind halvustati seetõttu, et olin luterlane. Ja see oli esimest korda, kui mingi teist usku inimene ei hakanud mulle pähe määrima oma usku või ütlema, et minu usk on nõme/vale etc.

Ja see oli ilus. Ja ebatavaliselt normaalne.

Minu vanemate suhtumine on ülimalt vaenulik satanismi. Kui alaealine väidab ennast satanist olevat, siis nad teevad pähe kaastundliku näo ja ütlevad midagi stiilis, et ta on noor ja loll ( ehk siis haiglane puberteet).

Kui aga mõni täiskasvanud inimene, tunnevad nad otsest ohtu. Mu ema hakkab pilduma siis arhailisi tsitaate otse piiblist, näiteks: "Saatanal on võime ka meeldiv kuju võtta!" Ja, kui üritan väita, et nad ei tea midagi satanismist ja see on lihtsalt enese ego kummardamine, väidab ema umbes, et see ongi kõige räigem tegu maailmas.

Vot, selline nukker või naljakas lugu. Ma kordan veelkord, et see, et ma satanismist hästi kirjutan, ei tähenda, et see usuna mulle huvi pakuks. St. teda kui usku võin ma küll uurida, kuid seda usku USKUDA - näkää. Ma eelistan mõelda, et kindlasti on seal üleval midagi suuremat, midagi võimsamast, kas siis füüsikalist või midagi nii suurt, mida inimene kunagi tajuda ei suuda. Aga ma ei usu, et see suur asi nii julmalt sekkuks inimeste maailma, et kirjutaks ette käske etc.

Sest käsud on pannud ikkagi kirja inimesed, et teisi omasuguseid piirata. See on lihtsalt kaval viis juhtida masse seda teed mööda, mida sa tahad, et nad kõnniks.

Aga seda peaksin küll mainima, et mulle endiselt ei meeldi, kui mõnitatakse räigelt teiste inimeste uske. Mõne jaoks on see püha ja ma pean tunnistama, et see tekitab minus mingit hirmu ja aukartust - nii, et mingi piirini, minu aju kõige tumedamas nurgas - mingit pidi ma usun, et võib-olla, kui väga paha tüdruk olen, juhtub minuga midagi väga ebameeldivat, et mind karistada minu paha olemise eest.

Päevasära minu peas, räägib sulle kõigest heast.

2009-04-27T12:46:00.000-07:00

"Tahan küpsist.

Terve päev olen mõelnud, et tahan ilgelt küpsist.

Alustada tulekski vist isust küpsiste järele. Oioi, need teevad ju paksuks. Tühja kah, paks peab kauem vastu. Eestlane peab alati valmis olema üheks väljasõiduks Siberisse.

Niisiis, täna oli selline eriline päev, et ta oli eriline. Ilus päev oli. Selline hästi eriline ja väga ilus. Eriliseks tegi selle fakt, et ma olin Solveigiga. Ja me oleme abielus. Ning see oli meie esimene nädalavahetus koos. Üldiselt veetsime nädalavahetused eraldi, hüpates.. kõrvale. Aga seekord olime koos. Ja see oli imeline.

Kella viiest kuni üheksani istusime rõdul, rääkisime ja maalisime ning kuulasime muusikat. Tore oli jälgida mööduvaid figuure. Nelja tunni peale üks naeratus, päris kõva. Igaljuhul, see oli tore päev. Aitäh. Eriti äge on see, et päevakangelane istub mul siin kõrval ja saab paralleelselt lugeda, mida ma kirjutan. Ja siis naerda mu kirjavigu. Hkhm."

- Laupäev

"Kassist seetõttu, et ta lamab hetkel mu voodil ja peseb ennast.. Ja ülimalt hoolega, lakub käppu ja nokitseb hammastega iga nn. varbavahet. Ülim pühendumus. See mulle kasside juures meeldibki - nad pesevad ennast väga korralikult.

Ja see tuletab meelde, et koera peaks pesema. Kas siis ise või viima ta profi juurde, kes teda kuivatada ka viitsib.

Igaljuhul, rääkida tahtsin hoopiski sellest, et täna hommikul kooli minnes ei pannud ma üht väga-väga tähtsat asja tähele. Paljudel puudel on pöidlasuurused pungad muutunud lehekobarateks. Nii ilus!"

- Esmaspäev.

"Panin siin paarist pooleli olevast postist ühe adekvaatse jutu kokku. Selline lugu.

Täna oli veel äge päev, sest mul läks matemaatika kontrolltöö (või krõbe tunnikontroll, nagu meie armas õpetaja ütleb) väga hästi ja see on lihtsalt äge, sest see kõik oli taaskord nii mõnus ja lihtne.

Ja teiseks oli täna kultuurinädala esimene päev, kus toimus laat (mis oli hämmastavalt tühi, sest mu koolis puudub koolivaim ning keegi ei viitsi kunagi kusagil osaleda). Aga laadale olid joonistanud erinevad õpetajad oma autoportreed. Ja väga hästi sealjuures. Ning mu klassiõed müüsid maailma parimaid asju - šokolaadimuffineid, pehmed ja mahlast šokolaadikooki, kaneelirulle ja juusturulle jne. Ja see kõik oli ülimaitsev ja hea. Ja ma sain 20 krooniga kõhu väga täis.

Ning siis maalisime muusikaklassi toolide seljatugesid. Minu lögane taevas, pilved ja rohi olid meeldivad. Nii rahustav on mäkerdada.

"Twilight" edeneb nii palju, et isegi huvitav on juba. Aga 60 lehekülge (tean, ma pole väga edasi jõudnud) inglise keelset raamatut on andnud kuidagi võime ja vabaduse küllaltki vabalt selles keeles kirjutada, ma ei hoiagi enam paaniliselt sõnaraamatut kõrval. Väga tore.

Muidu on ka selline mahe. Ainult kahju on, et sellest koeraasjast asja ei saanud. Ma tegelikult lootsin, et sellest saab üks ilus asi. Nüüd on pisut nukker."

- Esmaspäev, hiljem.

Soe.

2009-04-24T08:42:00.000-07:00

Niisiis.

Alustuseks mainin, et värvisin oma küüned üle ühe punaseks ja roosaks. Väga ilus.

Ja homme on selline veider laupäev (ja ülehomme pühapäev), et ma olen Tallinnas. Ja Mort on Jüriööl, nii et neiud, kes tema järele ihalevad - hea võimalus, Mesilasema ei jälgi. =D Lolo.

Võib-olla keegi veel mäletab, et mul oli üks pühapäev shoot, kus ronisin jalugpidi vette, seljas ei midagi rohkemat kui Mellu valge seelik ja ümber keha mähitud 5 meetrit tülli. Jah, shoot oli ilgelt äge, minust pole ammu nii omalaadseid pilte tehtud. Aga nagu heaks tavaks, on kõik mu aprillikuised paljajaluveeskäimised lõppenud kõva haigusega. Seekord läksid kõrva- ja põsekoopapõletik minust küll mööda, aga kurguvalu, lümfisõlmede tugev paistetus ja kõik muu külmetusele omane (peale palaviku, sest palavik on ainuke hea asi külmetuse juures, ja seda pole mul kunagi, vihjates sellele, et ma olen ikka õnnetu inimene) on täiesti siin ja olemas. Ühesõnaga, seenädalane Jüriöö jääb ära.

Selle eest aga hakkan ma see nädalavahetus odavalt ja ilusti nikerdama. Kavatsen Solveigiga osta palju erinevat materjali ja teha endale lõpuks ometi selliseid ehteid, mille järele olen juba pikalt ihalenud. Nööpidest kõrvarõngad ja muu selline ägedapoolne.

Aga ma tegin esimest korda elus vene keele töö väga ausalt ja ilusti ära. Ja loodan, et saan nelja või viie. Vot, kui tubli. Võin teile lõpmatuseni rääkida harrastustest, jalgpallis ja kasemahlast.
Seda võib võtta kui vihjet, et kevadine koolienergia (ja paralleelselt viitsimatus, osades tundides on lood päris kurjad) on ringiga tagasi jõudnud. Ma tegin isegi matemaatika töövihikust kümme lehekülge ülesandeid ihuüksi ära, kasutamata mingeid abikäsi või abitöövihikuid. Vahepeal arutlesin isaga, kas kuubi diagonaalide ristumistpunkt peaks olema kuubi kestkpunkt e. siis pool tema küljepikkusest, või mitte. Isa arvas, et ei saa nii olla. Mina arvasin, et saab. Mul oli õigus. Tähistamist väärt, sest isa on matemaatikat kõrgel tasemel õppinud palju-palju.

Aga aitab nüüd minu elust. Tahtsin teile täna rääkida hoopiski millestki naljakast.

Ma nurusin täna isa, et ta ostaks mulle ühe uue raamatu, mida lugeda. Sest mu riiulites ei leidud antud hetkel midagi põnevat. Ta oli nõus. Apollos oli palju keni raamatuid. aga mina mõtlesin, et äkki peaks lugema seda naljakat asja, mida kõik loevad viimasel ajal. Võite kolm korda arvata.

Jah, "Twilight". Ning jah, osteti mulle see raamat ära. Ning jah, ma tean, et olen olnud väga kriitiline selle suhtes ja hirmsasti naernud neid, kes kirega sellest räägivad! Aga! Mul on tohutult hea vabadus - see raamat, mis mulle osteti on inglise keeles, see on ülimalt hea võimalus parandada oma keeleoskust. Ma olen lugenud 30 lehekülge ja saanud teada juba päris mitu uut sõna (mille tähendus on natuke ebavajalik, aga see polegi oluline..). Põnev too raamat veel eriti pole, nauditav ainult seetõttu, et ma saan tekstist ilusti aru. Võtke teadmiseks, tegu on esimese romaaniga, mida inglise keeles loen. Eelmine kevad lugesin ühte raamatut II. maailmasõja juutide kohta, romaani või lihtsalt ilukirjanduse mõõtu see välja ei andnud loomulikult.

Igaljuhul, soovige mulle palju edu. Ja lootke, et ma ei muutu fanaatikuks. Sest tegelt on seda kõrvalt päris rõlge vaadata, kui su läheduses on "Videviku" andunud fänn. Koolis iga päev näen. Nad hüplevad ringi ja kilkavad: "Edward on nii nunnu! Jacob on nii nõme, bööö!"

Haha, Twilight ja tagumikuseks.

Cause the times..

2009-04-21T08:52:00.000-07:00

Come mothers and fathers
Throughout the land
And don't criticize
What you can't understand
Your sons and your daughters
Are beyond your command
Your old road is
Rapidly agin'.
Please get out of the new one
If you can't lend your hand
For the times they are a-changin'.

Sest ajad on muutumiseks. Mjaa, täna õnnestus mul kahe tüübiga rääkida inimestest, ühiskonnast ja sellest, kui mõttevaba see kõik täna, uue ajastu hakul, on.

Kõigepealt kaeblesin, et ma ei suuda leppida tõsielulise faktiga, et kaks 21. sajandi suurimat haigust on puberteet ja depressioon. Teate, olin paar päeva tagasi raamatupoes, sirvisin filosoofiakirjandust ja mulle sattusid näppu kaks imearmast raamatut, mis kutsusid minus esile küllaltki suure tusa-naeru-seguse hoo. Kuigi antud kahe populaarteadusliku raamatu kirjastus oli Ersen (jaaa.. mida ometi oodata Ersenist?), siis ometi ajas mind kogu asi vihale. Need kaks raamatut olid umbes selliste pealkirjadega "50 nippi, kuidas kasvatada oma puberteetikust last" ja "50 saladust, kuidas aidata oma puberteetikust last". Noh, võib-olla tunnen ma ennast lihtsalt ilgelt puudutatuna, nagu ütleks koheselt seda lõiku lugedes, mõni kuri keel.

Minumeelest on aga sellise asja kui puberteedi, teismeea, murdeea, mis iganes, ületähtsustamine kuidagi nii totter. Teismeiga on üks haiglaselt normaalne asi ja tõepoolest - õnnetud on need, kes seda iialgi läbi ei põe. Selle tähtsustamine ja igal pool propageerimine on umbes sama hea, kui doktorikraadiga teadlased kirjutaks raamatuid stiilis "50 nippi, kuidas kergemini sittuda". Einoh, arvestades tänapäeva ühiskonda ja maailma, ma ei imestaks tegelt väga, kui kusagil maailmas on selline sari juba ilmunud.

Ma tõepoolest ei imestaks..

Igaljuhul, aina rohkem korraldatakse konverentse ja suhtluspäevi teemal "Minu väike märatsev teismeline" etc. Kus lapsevanematele sisendatakse, et teismelised on ebanormaalsed väikesed asjad, kelle liigi põhitunnused on akne, veider välimus, märatsevad hormoonid, läbi selle kiim jne. Ja noh läbi lapsevanemate, meedia ja üldse ühiskonnast igas suunas tuleva surve ja reklaami tõttu, on hakatud arvama, et puberteet ongi ebanormaalne (kuid vältimatu) nähtus, mida tuleb karta nagu tuld ja valmistada seda ette pikkade jututundidega ühes lapsega, rääkides talle s-e-k-s-i-s-t ja m-u-n-a-j-u-h-a-d-e-s-t. Ja tänu sellele, et vanemad juba ette kardavad seda õudust nimega puberteet, tehakse nii laste kui ka vanemate elu võrdlemisi raskeks.

Pealegi, hirmtargad raamatud ja suured inimesed räägivad teismelistest kui massist. Jäetakse välja fakt, et iga neist on indiviid ning puberteet algab, kulgeb erineval ajal ning erimoodi. Mitmed vanemad unustavad oma lastega jututunde pidada, kui tollel hakkab puberteet 12-aastaselt ja kohtlevad teda kui pidalitõbist alates hetkest, kui üldsus arvab, et on normaalne puberteeti läbi põdeda. Olenemata sellest, kui jah.. laps on juba antud hetkel lõppfaasis.

Muidugi, ma ei väida, et enamus noorusest on hukas. Aga millal ta siis pole olnud? Ma käin tavakoolis, näen iga päev õudukaid 12-aastastest libudest, kes mööda kooli ringi tipivad ja naudivad meeletult seda tähelepanu, mida annavad neile sama vanad kiimas väikesed poisid, kes teevad nilbeid ja labaseid nalju nende välimuse kohta. Füüsilise puberteedi algus lükkub aina varasemaks, tihtipeale muutuvad lapsed kiimaseks ja läbi selle agressiivseks juba mitu aastat enne ametliku füüsilise puberteedi algust. Muidugi ei arene mõistus pikalt-laialt järele ja see tekitab teadagi omi probleeme.

Teine äge 21. sajandi "haigus" on siis depression. Mina isiklikult pole anti-depressante söönud. Aga ma olen näinud piisavalt lähedasi, kes seda teinud on. Ja see ajab vihale.

Sellest ei ole mõtet pikemalt rääkidagi. Mina olen kindlal arvamusel, et ravimid võivad aidata kaasa saada üle raskest asjast. Kuid inimesed usuvad, et asjade muutmine ei alga neist, vaid lihtsalt ravimid päästavad kõik. Ja noh, hea näide sellest on, et üks inimene, kes seda siiralt uskus, magas aasta aega iga päev 20 tundi. Ta sõi väga paljusid erinevaid ravimeid, alustades kangete depressiooniravimitega ja lõpetades mingi loodusliku kakiga. Ühesõnaga, ta magas aasta maha, oodates, et ravimid hakkavad mõjuma. Ise ei teinud ta midagi, ei uskunud, et suudab ennast ise aidata. Ja.. noh, päris äge. Mingi hetk viskas aga üle, lõpetas ravimite närimise ja võttis ennast kätte. Ja sai terveks. Omal käel.

Praeguse aja arstide esimene probleem on see, et inimest ei suudeta enam näha kui tervikut, hea näide on see, et arst lõikab inimesel jala maha, teades, et see aitab mingi terviseprobleemi vastu (ma ei võta näiteks kangreeni, sest selle puhul pole muud abi) aga unustab selle, et pärast seda ei saa inimene enam korralikult käia ja on automaatselt invaliid. Inimkeha kui loodusliku terviku nägemine on meditsiinis kadumas. Ravitakse üks kehaosa terveks, minnakse järgmise arsti juurde, et too raviks eelmise haiguse ravist tuleneva tervisehäda terveks. Ja nii see tsükkel jätkub.

Ja siis muidugi see teooria ja mõttekild, millele olen mõelnud viimased paar nädalat. Paljud inimesed on unustanud fakti, et inimene pole midagi spirituaalset, ei midagi kõrgema rassi sarnast. Me oleme lihtsalt loomaliik, tavaline selgroogne imetaja, kelle tiinus kestab 9 kuud ja, kes reeglina toob ilmale ühe kutsika.

Ala. No võtame ühe lihtsa asja, nagu PMS. Mis see on? No, tänapäeva arstid ja teadurid on sellele pannud hirmkeerulise nime, öelnud, et see tuleneb elustressist ja hirmust menstruatsiooni ees bla-bla-bla.. uila-muila. Tegelikult on see üks haiglaselt lihtne asi. Olete näinud kassi või koera, kellel on jooksuaeg? No, võib-olla. Igaljuhul, paralleelselt oma jooksuajaga on loomad väga närvilised, energiat täis, käituvad tihtipeale naljakalt ja imelikult. Millal on inimesel jooksuaeg? Naisel on nn. jooksuaeg e. ovulutsioon iga kuu u. nädal aega, sest sellest nädalast ajast on 48 tundi eluvõimeline tema munarakk. Paralleelselt sellele nädalale öeldakse ka, et naisel on PMS. Naine on siis närviline, väga kiimas ja hirmus lootusrikas, et äkki ta saab ikka veel natuke sigida ja rasestuda. Pärast seda on tema keha või ta ise (seda kõike alateadlikult) enese peale vihane, et see ei toimunud. See ongi teie ilgelt äge PMS, tavaline jooksuaeg. Kusjuures, kümned neiud ja naised on toonud mulle oma vastiku käitumise ettekäändeks PMSi. Tehke sugu.

Aga olgu, see on ainult minu teooria. Paljudele on see kindlasti vastumeelne ainuüksi seetõttu, et ma lahkan teemasid, mis tegelikult kuuluvad endiselt enamuse maailma meelest nn. naiste tiivas vaikselt arutlemisele. Menstruatsioon, PMS, munarakk - uiuiui, looduslikud ja loomulikud asjad on nii õudsad.

Vot, selline lugu. Ilus päev oli täna. Kuulan siin souli ja mingit vanemat rocki, mõnus.

Bob Dylan - Cause the times they are a-changin'